Kaebuse taust

1. Kaebus käsitleb a) EÜ teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi projektikonkursile vastuseks esitatud teadusliku ettepaneku hindamist ja tagasilükkamist ning b) sellele järgnevat õiguskaitsetaotluse tagasilükkamist.

2. 18. augustil 2009 esitas kaebuse esitaja konkursikutse "FP7-PEOPLE-2009-IEF" (seitsmenda raamprogrammi osa) raames ettepaneku [1] Marie Curie nimelise Euroopa-sisese stipendiumi kohta karjääri arendamiseks. Konkursikutset haldas Teadusuuringute Rakendusamet (edaspidi "amet")[2].

3. Amet kutsus sõltumatutest ekspertidest koosneva komisjoni abistama selle projektikonkursi raames saadud ettepanekute hindamisel. Agentuur teatas 25. novembri 2009. aasta kirjas, et eksperthindajad hindasid projekti ja said 100-st punktisumma 74,20 (künnis oli 70 punkti 100-st). Kirjale lisatud hindamise koondaruanne sisaldas viie hindamiskriteeriumi punktide kõrval märkusi taotluse hindamise kohta, mis olid jaotatud tugevusteks ja nõrkusteks. Oma kirjas märkis koostööamet, et sõltumatute ekspertide hinnangu põhjal järjestab komisjon künnised ületanud ettepanekud tähtsuse järjekorda ja teeb seejärel otsuse säilitatavate ettepanekute nimekirja kohta. Amet juhtis tähelepanu sellele, et 1 857 projektist (kokku esitatud 2 398 projektist) on vahendid kättesaadavad 575 projekti jaoks, mis ületasid künnise.

4. Amet teatas, et võtab kaebuse esitaja ettepaneku kohta õigeaegselt vastu ametliku otsuse. Lisaks märkis ta, et kui taotlejad ei ole oma ettepaneku hindamise tulemusega rahul ja soovivad kasutada kaebemenetlust, tuleb taotlus esitada 25. detsembriks 2009. Kiri sisaldas märkust pealkirjaga „Kaebuse esitamise menetlusest”, milles märgiti, et kaebemenetluses käsitletakse seda, kuidas taotleja taotlust on hindamis- ja toetuskõlblikkuse kontrolli protsessis käsitletud, ning et tegemist ei ole automaatse ümberhindamisega.

5. Amet teavitas 22. detsembril 2009 taotlejaid nende ettepanekute lõplikust seisust. Kaebuse esitaja ettepanek liigitati kategooriasse C, mis vastas „taotlustele, mis ületavad künniseid, kuid mida ei jäetud rahastamiseks välja ega kantud reservnimekirja eelarvevahendite puudumise tõttu”. Üldine statistika näitas, et selles kategoorias oli 1108 taotlust, samas kui rahastamiseks soovitati 575 taotlust (A-kategooria) ja 174 taotlust kanti reservnimekirja (B-kategooria).

6. Kaebuse esitaja sõnul nähtub tema ettepaneku hindamise koondaruandest, et hindajad ei saanud tema ettepanekust aru. Seetõttu otsustas kaebuse esitaja, et tuleks esitada õiguskaitsetaotlus. Taotlus esitati 23. detsembril 2009 ja see sisaldas taotlust hinnata uuesti aruande neid osi, mis käsitlevad ettepaneku hindamist 1. kriteeriumi (teaduslik ja tehnoloogiline kvaliteet) ja 5. kriteeriumi (mõju) alusel.

7. jaanuaril 2010 kinnitas Euroopa Komisjoni teadusuuringute peadirektoraat (DG RTD) õiguskaitsetaotluse kättesaamist ja teatas, et vastus saadetakse 2010. aasta aprilli alguseks.

8. Pärast kaebuse esitaja järelepärimist vastuse puudumise kohta teatas teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat 28. aprillil 2010, et vastus saadetakse „järgmiste nädalate jooksul”. ja 15. juunil 2010 saatis kaebuse esitaja teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadile ja ametile uuesti kirja, milles kaebas vastuse saatmisega viivitamise üle. Kaebuse esitaja küsis ka, kas on võimalik märkida A- ja B-kategooriasse liigitamise künnised. 16. juunil 2010 teatas amet kaebuse esitajale, et saadab vastuse väga peatselt.

9. Ameti direktor teatas 23. juunil 2010 kaebuse esitaja projekti koordinaatorile, et uuesti hindamise taotlus on tagasi lükatud. Direktor selgitas, et ettepaneku vaatas läbi asutusesisene hindamiskomisjon (edaspidi „õiguskaitsekomisjon“), kelle ülesanne on kaaluda, kas hindamisprotsessis on esinenud puudusi, mis võivad ohustada otsust selle kohta, kas ettepanekut rahastada või mitte. Ta juhtis tähelepanu sellele, et õiguskaitsekomitee ei hinda ettepanekut ennast ega sea kahtluse alla nõuetekohaselt kvalifitseeritud ekspertide teaduslikku hinnangut. Direktor juhtis tähelepanu sellele, et õiguskaitsekomitee oli jõudnud järeldusele, et kaebuse esitaja õiguskaitsetaotluse toetamiseks ei ole piisavalt tõendeid ning et esialgne hindamistulemus jäi seega samaks. Lisatud on koopia õiguskaitsekomitee kokkuvõtvast juhtumiaruandest. Ta viitas asjaolule, et 26. märtsil ning 5. ja 6. mail 2010 tuli kokku kõnealuse konkursikutse õiguskaitsekomitee, ning otsustas, et kaebuse esitaja õiguskaitsetaotlust ei ole põhjust toetada. Lisaks märkis ta, et õiguskaitsekomitee uuris kaebuse esitaja ettepaneku hindamisse kaasatud ekspertide profiile ja jõudis järeldusele, et komiteel tervikuna on asjakohased eksperditeadmised, et hinnata ettepanekut hindamiskriteeriumide alusel. Lisaks märkis ta, et õiguskaitsekomitee kinnitas, et kaebuse esitaja ettepanekut hinnati õiglaselt ja läbipaistvalt, järgides täielikult kehtestatud hindamismenetlusi.

10. 1. novembril 2010 pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole.

Uurimise ese

11. Ombudsman otsustas algatada käesoleva uurimise järgmiste väidete kohta:

Väited:

1) Kaebuse esitaja koordinaatori kaudu esitatud uuesti hindamise taotlus lükati tagasi üksnes põhjusel, et ekspertide/hindajate otsust ei olnud võimalik kahtluse alla seada (kaebuse esitaja sõnul on "kohtunikud" eksimatud).

2) Parandustaotluse kättesaamise kinnituse ja lõpliku vastuse saatmisega viivitati tarbetult.

3) Komisjon eksis, kui ta ei avaldanud teatavat teavet alakomisjonide hinnangu kohta, nimelt kõrgeimat ja madalaimat punkti pingereas A, B ja C.

12. Arvestades, et kaebuse esitaja oli märkinud, et tema kaebus on esitatud komisjoni vastu, ning arvestades komisjoni olulist rolli selles kontekstis, saatis ombudsman komisjonile taotluse arvamuse saamiseks kõnealuse juhtumi kohta. Arvamuse esitas siiski kemikaaliamet. Oma märkustes märgib kaebuse esitaja, et ta usub, et komisjon on asjakohane organ, kes käesolevale juhtumile vastab. Ombudsman mõistab siiski, et vastavalt oma tavapärasele tavale rakendusametitega seotud juhtumite puhul puudutab see juhtum peamiselt ametit. Arvestades komisjoni rolli, saadetakse käesoleva juhtumi otsuse koopia ka komisjoni presidendile.

13. Oma tähelepanekutes ameti arvamuse kohta seoses väidetava viivitusega, mis käesoleval juhul aset leidis, viitab kaebuse esitaja asjaolule, et amet vabandab oma hilist vastust, esitades ebatavaliselt palju heastamistaotlusi. Väites, et see on selge märk sellest, et komisjonil on probleeme oma ekspertide kvaliteediga, teatab kaebuse esitaja ombudsmanile, et ta soovib teada õiguskaitsetaotluste arvu rühma kohta ja õiguskaitsetaotluste edukuse määra (rühma kohta ja üldiselt).

14. Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja taotlus kujutab endast tegelikult eraldi väidet, nimelt et komisjon ei kasuta piisava kvaliteediga eksperte. See väide ei kuulu käesoleva uurimise alla. Ta märgib ka, et ta ei pea käesolevas uurimises vajalikuks selle küsimuse kohta teavet küsida. Ta märgib, et kui kaebuse esitaja soovib selle kohta teavet saada, peaks ta pöörduma ameti poole.

15. Kaebuse esitaja märgib oma märkustes, et ta soovib teada 2010. aasta IEFi künniseid. Käesolev uurimine puudutab siiski ainult 2009. aasta IEFi. Ombudsman märgib, et seda küsimust uuriti juhtumi 2111/2011/RA puhul (vt joonealune märkus 1).

Uurimine

16. Ombudsman algatas selle juhtumi uurimise 30. novembril 2010. Amet saatis 6. mail 2011 oma arvamuse, mis edastati kaebuse esitajale koos palvega esitada oma märkused. Kaebuse esitaja esitas oma tähelepanekud 2. juunil 2011 ja saatis ombudsmanile täiendavad tähelepanekud 31. jaanuaril 2012.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

A. Väide, et uuesti hindamise taotlus lükati ekslikult tagasi

Ombudsmanile esitatud argumendid

17. Kaebuse esitaja rõhutab, et tema õiguskaitsetaotlus lükati tagasi põhjendusega, et „kohtunikud on eksimatud”. Tema arvates tähendab see, et süsteemi on võimalik ilma tagajärgedeta kuritarvitada. Ta küsib, miks puuduvad nõuetekohased süsteemid, mis võimaldaksid nõuetekohast ümberhindamist, mis käsitleks ka hindajate võimalikke väärhindamisi või väärtegusid. Kaebuse esitajale jääb mulje, et EL tugineb täielikult hindajatele, et jagada miljoneid eurosid ilma tagasisidet või teist arvamust andmata. Lõpuks, arvestades seda, mida ta nimetab "halvaks vastuseks" oma õiguskaitsetaotlusele, küsib ta, miks oli selle arutamiseks vaja kolme koosolekut ja mida nendel koosolekutel ümberhindamise kohta öeldi.

18. Ameti sõnul oli kaebuse esitaja täielikult teadlik õiguskaitsemenetluse laadist, mis on talle saadetud teabekirjas selgelt välja toodud. Ta rõhutas, et kontrollitakse hindamis- ja toetuskõlblikkuse kontrolli protsessi, ning juhtis tähelepanu sellele, et taotluste automaatset ümberhindamist ei toimu. Amet leiab, et ta viis õiguskaitsemenetluse läbi kooskõlas konkreetsete menetlusnõuetega ning et puuduvad tõendid, mis toetaksid ettepaneku uuesti hindamise vajadust.

19. Konkreetselt seoses õiguskaitsemenetlusega viitab amet komisjoni otsusele taotluste esitamise eeskirjade ning nendega seotud hindamis-, valiku- ja toetuse määramise menetluste kohta [3] (edaspidi "eeskirjad"), milles selgitatakse, kuidas õiguskaitsekomitee menetleb taotlejate õiguskaitsetaotlusi. Käesolevat otsust rakendatakse rakendusametis ka seitsmenda raamprogrammi õiguskaitsemenetluse sisesuuniste kaudu, mis käsitlevad taotluste hindamist ja toetuskõlblikkuse kontrolli. Sisesuuniste punkti 8 kohaselt võib õiguskaitsekomitee käsitleda üksnes kaebusi, mis on seotud puudustega taotluste hindamise käsitlemisel. Ameti sõnul ei aruta õiguskaitsekomitee nõuetekohaselt kvalifitseeritud ekspertide otsust ega sea seda kahtluse alla ning ei hinda ettepanekut ennast. See ei tähenda siiski, et ettepanekut kunagi uuesti ei hinnata. Mõnel juhul, millele on osutatud sisesuunistes, võib komitee soovitada ettepanekut tervikuna või osaliselt uuesti hinnata, „kui kaebuse toetuseks on tõendeid ja ettepaneku hindamisel esineb tõsiseid probleeme ning see probleem on tõenäoliselt avaldanud negatiivset mõju otsusele, kas seda rahastada või mitte“.

20. Kõnealuse juhtumiga seotud õiguskaitsetaotluse läbivaatamisel viitas õiguskaitsekomitee konkursikutse ja hindamisega seotud asjakohastele dokumentidele. Need dokumendid on loetletud õiguskaitsekomitee kokkuvõtvas juhtumiaruandes järgmiselt: kaebus, ettepanek, hindamise koondaruanne, hindajate elulookirjeldused, rakendusameti projektiametniku koostatud selgitav märkus, konkursikutse taotlejate juhend ja eriprogrammi „Inimesed” 2009. aasta tööprogramm.

21. Amet rõhutas ka õiguskaitsekomitee järeldust, mille kohaselt „[k]omisjon on uurinud selle konkreetse ettepaneku hindamisse kaasatud ekspertide profiile ja jõudnud järeldusele, et komiteel tervikuna on asjakohased eksperditeadmised, et hinnata ettepanekut vastavalt hindamiskriteeriumidele“. Samuti kinnitas õiguskaitsekomitee, et hindamine toimus õiglasel ja läbipaistval viisil, järgides täielikult kehtestatud hindamismenetlusi.

22. Amet märgib lõpetuseks, et õiguskaitsekomitee võttis kõiki neid elemente hoolikalt arvesse, kui ta otsustas, et õiguskaitsetaotluse toetuseks ei ole piisavalt tõendeid.

23. Viidates ameti avaldusele, et „komitee ei sea kahtluse alla nõuetekohaselt kvalifitseeritud eksperdirühmade otsust”, rõhutab kaebuse esitaja oma tähelepanekutes, et see tähendab, et amet peab oma eksperdirühma eksimatuks. Nende ekspertide eeldatav eksimatus toob kaasa läbipaistmatud ja ebaõiglased tulemused, mis võivad kahjustada taotlejaid ja Euroopa maksumaksjat. Kaebuse esitaja rõhutab, et ekspertide märkused näitavad, et nad ei saanud tema ettepanekust aru ja et see mõjutas negatiivselt otsust selle kohta, kas tema ettepanekut rahastada või mitte.

24. Vastuseks ameti väitele, et kaebuse esitaja ettepanekut hinnanud eksperdid olid selleks kvalifitseeritud, väidab kaebuse esitaja, et kui see oleks tõsi, tähendaks see, et nad hindasid tema ettepanekut tahtlikult valesti ja järgisid oma tegevuskava. Ta rõhutab siiski, et eksperdid ei olnud kvalifitseeritud tema ettepanekut nõuetekohaselt hindama. Olles saanud nn ekspertide nimekirja, väidab kaebuse esitaja, et tema uurimisvaldkonna ekspertide hulgas ei olnud maailmatasemel ega isegi teise klassi eksperte. Selle põhjal väidab ta, et eksperdid ei olnud tema ettepaneku hindamiseks piisavalt kvalifitseeritud. Ta kordab seda väidet oma edasistes märkustes, kus ta leiab ekspertide kaasautoreeritud artikli põhjal, et tema ettepanekus kasutatud lähenemisviis on parem kui ekspertide oma.

Ombudsmani hinnang

25. Ombudsman märgib, et kui ta leidis, et käesoleva uurimise algatamiseks on alust, võttis ta nõuetekohaselt arvesse kaebuse esitaja väidet, et toetustaotluse kohta tehtud otsuse vaidlustamisel peaks olema vähemalt „võimalus“ anda täiendav sisuline hinnang. Ombudsman märgib siiski ka seda, et oma otsuses juhtumi 1793/2009/(JMA)MHZ kohta, mis puudutas ka seitsmenda raamprogrammi projektikonkursi raames esitatud ettepaneku tagasilükkamist ja milles kaebuse esitaja väitis sisuliselt, et ettepaneku hindamine oli sisuliselt vale, juhtis ombudsman tähelepanu sellele, et teadusuuringute ettepanekute hindamine tõstatab keerulisi teaduslikke küsimusi ning seetõttu peaks tema kontroll piirduma selle hindamisega, kas vaidlustatud otsuse põhjendustes on tehtud ilmne viga. Ombudsman rõhutas ka, et see lähenemisviis on kooskõlas liidu kohtute kohaldatava standardiga [4].

26. Ombudsman märgib, et eeskirja punkt 5.3 „Abi, uurimised ja õiguskaitse“ on sõnastatud järgmiselt:

„(...)

[Esialgses teabekirjas] esitatakse ka aadress, mida kasutada juhul, kui koordinaator leiab, et tema ettepaneku käsitlemisel on esinenud puudusi, mis on seadnud ohtu hindamisprotsessi tulemuse. (...) Koordinaator peaks esitama konkursikutse nime ja tunnuse, taotluse numbri (kui see on olemas), nime ja akronüümi ning väidetavate puuduste täieliku kirjelduse. (...).

Seejärel kutsutakse kokku sisehindamise läbivaatamise komisjon (edaspidi „õiguskaitsekomisjon“), et uurida juhtumeid, mille koordinaatorid on esitanud enne eespool nimetatud tähtaega, kasutades esialgses teabekirjas kirjeldatud meetodit. Kaebusi, mis ei vasta nendele tingimustele või ei käsitle konkreetse taotluse hindamist või abikõlblikkuse kontrolli, arvesse ei võeta.

Komitee võib kokku tulla eri koosseisudes vastavalt käsitletavatele kutsetele. Komisjoni ülesanne on tagada selliste taotluste ühtne õiguslik tõlgendamine ja taotlejate võrdne kohtlemine. Ta esitab eksperdiarvamusi hindamisprotsessi rakendamise kohta, tuginedes kogu taotluse ja selle hindamisega seotud kättesaadavale teabele. See töötab iseseisvalt. Komisjon ise ettepanekut ei hinda. Kui komisjon leiab, et abikõlblikkuse kontrolli- või hindamisprotsessis on esinenud puudusi, mis on tõenäoliselt seadnud ohtu otsuse ettepaneku rahastamise kohta, võib ta teha ettepaneku, et sõltumatud eksperdid hindaksid ettepanekut tervikuna või osaliselt. Komitee ei sea kahtluse alla nõuetekohaselt kvalifitseeritud eksperdirühmade otsuseid.

Komitee koosneb komisjoni töötajatest, kellel on vajalikud teadmised õigus- ja menetlusküsimustes, S & T sisu ja/või infosüsteemid, mis varieeruvad vastavalt juhtumitele, mida komiteel palutakse kaaluda. Seda juhib muu osakonna kui konkursi eest vastutava osakonna ametnik. Konkursi koordinaator (või muu konkursi eest vastutava osakonna määratud isik) on komisjoni liige.

(...)

Kaebemenetlus ei asenda kõigi komisjoni meetmete suhtes kohaldatavaid kanaleid, nimelt: komisjoni peasekretariaat hea halduse tava eeskirja rikkumise eest (suhted üldsusega); haldusomavoli eest vastutav Euroopa Ombudsman; Euroopa Kohus, kui otsus mõjutab füüsilist või juriidilist isikut. Need kanalid on kättesaadavad ka taotlejatele, kes soovivad registreerida kaebuse pärast eespool nimetatud tähtaega.”

27. Ombudsman märgib, et eespool kirjeldatud menetlused hõlmavad kahte etappi: esimese etapi viib läbi õiguskaitsekomitee ja vajaduse korral teise etapi viivad läbi sõltumatud eksperdid.

28. Esiteks vaatab õiguskaitsekomisjon läbi kõik koordinaatorite esitatud juhtumid. Vaidlustuskomisjon uurib väidetavaid puudusi ettepanekute käsitlemisel, et teha kindlaks, kas need on ohustanud hindamisprotsessi tulemust. Selleks peab õiguskaitsetaotlus sisaldama väidetavate puuduste täielikku kirjeldust. Kui õiguskaitsekomitee leiab pärast taotluse käsitlemise väidetavate puuduste uurimist, et esines puudusi, mis võisid ohustada hindamisprotsessi tulemust, ei jätka ta ise ettepaneku ümberhindamist. Selline ümberhindamine toimub alles 2. etapis.

29. Kui õiguskaitsekomitee leiab, et abikõlblikkuse kontrolli- või hindamisprotsessis on esinenud puudusi, mis on tõenäoliselt ohustanud otsust selle kohta, kas ettepanekut rahastada või mitte, teeb ta ettepaneku, et sõltumatud eksperdid hindaksid ettepanekut tervikuna või osaliselt (menetluse 2. etapp).

30. Ombudsman mõistab, et selle kaheetapilise lähenemisviisi eesmärk on vältida olukorda, kus iga taotleja, kes on pettunud uudises, et tema ettepanekule ei ole rahalist toetust antud, vaidlustab otsuse, et saada automaatselt teine arvamus. Ombudsman leiab, et selline lähenemisviis on täiesti mõistlik. See lähenemisviis tähendab, et kui õiguskaitsekomitee peab seda asjakohaseks, võib ettepanekuid uuesti hinnata [5].

31. Ombudsman saab kindlaks teha kolm põhjust, mis annaksid alust täielikuks ümberhindamiseks: i) kui taotleja esitab tõendeid menetlusnormide rikkumise kohta, näiteks kui on selge, et mõni menetlusetapp on jäänud tähelepanuta; ii) kui taotleja esitab tõendeid faktivigade kohta, näiteks kui eksperdid viitavad valele ettepanekule [6]; iii) kui taotleja esitab tõendid ilmse hindamisvea kohta.

32. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja esitanud tõendeid selle kohta, et hindamismenetluses oleks tehtud menetlus- või faktiviga või ilmne hindamisviga. Vastupidi, kaebuse esitaja märkused näitavad, et ta lihtsalt ei nõustu komisjoni sisulise teadusliku hinnanguga tema ettepanekule. Ombudsmani arvates ei ole sellised tõendid ümberhindamiseks piisavad.

33. Seoses kaebuse esitaja väidetega hindajate võimalike rikkumiste kohta viitab ombudsman eespool punktis 19 tsiteeritud sisesuunistele, mille kohaselt võib õiguskaitsekomitee soovitada ettepaneku täielikku või osalist ümberhindamist, „kui kaebuse toetuseks on tõendeid ja ettepaneku hindamisel esineb tõsine probleem ning see probleem on tõenäoliselt avaldanud negatiivset mõju otsusele, kas seda rahastada või mitte“. Ombudsman mõistab, et kui taotleja esitaks tõendeid väärtegude kohta (mis kuuluksid menetlusvea määratluse alla), võiks see kindlasti kaasa tuua ümberhindamise.

34. Eespool punktis 26 tsiteeritud sätetest nähtub samuti, et hindajate tööd kontrollivad ka komisjoni peasekretariaat, ombudsman ja kohtud. Mis puudutab ombudsmani, siis tema teostatava läbivaatamise standardis ei arvata ära õiguskaitsekomiteed ega ka hindajaid. Uurimisettepanekute hindamine tõstatab keerulisi teaduslikke küsimusi. Ombudsman leiab, et sedalaadi väidete uurimisel peaks tema kontroll tavaliselt piirduma selle hindamisega, kas vaidlustatud otsuse põhjendustes on tehtud ilmne viga. Ombudsman märgib, et see lähenemisviis on kooskõlas liidu kohtute kohaldatava standardiga [7].

35. Ülaltoodut arvesse võttes ei leia ombudsman kaebuse esitaja väitele vastavat haldusomavoli juhtumit. Hoolimata sellest järeldusest ja pidades silmas punktis 34 esitatud avaldust kontrollistandardi kohta, mida ta kohaldab, kui ta püüab kindlaks teha, kas vaidlustatud otsuse põhjendamisel on tehtud ilmne viga, leiab ombudsman, et käesolevas otsuses oleks õiguskaitsekomitee võinud esitada oma arutelude kohta üksikasjalikumat teavet. Ombudsman märgib, et amet on teda teavitanud, et õiguskaitsekomitee arutas kaebuse esitaja ettepanekut kolmel korral. Ta märgib siiski ka seda, et oma kokkuvõtvas juhtumiaruandes piirdub õiguskaitsekomitee kaebuse esitaja teavitamisega i) dokumentidest, millega ta tutvus; ii) oma järelduse, et toimkonnal olid asjakohased eksperditeadmised ettepaneku hindamiseks ning et hindamine viidi läbi õiglasel ja läbipaistval viisil, järgides täielikult asjakohaseid menetlusi; ning iii) üldine järeldus, et kaebuse esitaja esitas oma kaebuse toetuseks „ebapiisavaid tõendeid“. Ombudsman leiab, et amet oleks võinud anda kaebuse esitajale üksikasjalikumaid selgitusi [8]. Seetõttu teeb ta allpool selle kohta veel ühe märkuse.

B. Viivituse väide

Ombudsmanile esitatud argumendid

36. Kaebuse esitaja väidab, et talle saadeti tarbetu viivitusega i) kinnitus õiguskaitsetaotluse kättesaamise kohta ja ii) lõplik vastus. Ta juhib tähelepanu sellele, et kättesaamiskinnituse saamiseks kulus terve kuu ja heastamistaotlusele vastuse saamiseks pool aastat. Ta väidab, et ta loodab saada oma õiguskaitsetaotluse tulemuse ühe kuu jooksul ja võimaliku ümberhindamise tulemuse kolme kuu jooksul.

37. Oma arvamuses kaebuse kohta esitab amet järgmise teabe. Seoses punktiga i on eeskirja punktis 5.3 sätestatud, et kaebuse esitajatele saadetakse esialgne vastus hiljemalt kolm nädalat pärast õiguskaitsetaotluste esitamise tähtaega. Käesoleval juhul oli õiguskaitsetaotluste esitamise tähtaeg 25. detsember 2009. Komisjon saatis kaebuse esitajale vastuvõtuteatise 21. jaanuaril 2010, st neli kalendrinädalat hiljem, kuid siiski komisjoni hea haldustava eeskirjas sätestatud 15 tööpäeva pikkuse tähtaja jooksul. Amet selgitab, et käesoleval juhul oli viivitus tingitud jõulupühade perioodist ja erakordselt suurest kaebuste arvust (177), mille kohta tuli ette valmistada vastused. Viimasega seoses juhib amet lisaks tähelepanu sellele, et erakordselt suur kaebuste arv vastas kolmele individuaalse stipendiumi konkursile esitatud taotluste arvu suurenemisele (40 % rohkem kui 2008. aastal). Seoses punktiga ii märgib amet, et tal on õigus, kui ta andis lõpliku vastuse 23. juunil 2010, hoolimata asjaolust, et 21. jaanuari 2010. aasta esialgses vastuses märgiti, et lõplikku vastust võib oodata 2010. aasta aprilli alguseks.

38. Üldisemalt tunnistab amet, et kaebemenetlus põhjustas viivitusi. Komitee peab kahetsusväärseks asjaolu, et sellised viivitused olid suures osas vältimatud, arvestades, et tuleb järgida rangeid menetlusi, mille iga etapp võtab minimaalse aja, mis tuleb nõuetekohaselt läbi viia, ning et esitatud on palju õiguskaitsetaotlusi. Amet märgib, et on siiski juba astunud samme täiendava õiguskaitsekomitee loomiseks, et seda probleemi tulevikus leevendada. Tuginedes oma kogemustele seoses õiguskaitsekomitee suure töökoormusega, on ameti direktor nüüd loonud täiendava õiguskaitsekomitee, et tagada tulevikus õiguskaitsetaotluste kiirem menetlemine.

39. Kaebuse esitaja ei nõustu ameti arvamusega selles küsimuses. Kui agentuur ei saa puhkepäevade tõttu kinnitada, et ta on saanud heastamistaotluse nädala jooksul, peaks ta tähtaega vastavalt muutma, ütleb ta. Lisaks väidab ta, et kodukorras sätestatud kolmenädalane tähtaeg on vastuvõetamatu. Kuna õiguskaitsekomitee lihtsalt kaalub, kas õiguskaitsetaotlus rahuldada või mitte, peaks tal olema võimalik seda teha ühe kuu jooksul alates taotluse esitamisest. Kui õiguskaitsetaotlus viib ettepaneku ümberhindamiseni, ei tohiks kogu menetlus võtta rohkem aega kui algne hindamismenetlus.

Ombudsmani hinnang

40. Ombudsman tuletab meelde, et kaebuse esitaja väitis, et talle saadeti asjatu viivitusega i) kinnitus õiguskaitsetaotluse kättesaamise kohta ja ii) lõplik vastus. Ombudsman uurib neid kahte küsimust järgemööda.

41. Seoses punktiga i on eeskirjades sätestatud kolmenädalane tähtaeg esialgse vastuse saatmiseks õiguskaitsetaotlustele. Kõnealune tähtaeg algab õiguskaitsetaotluste esitamise lõppkuupäevast. Kaebuse esitaja väidab, et see on ülemäärane. Ombudsman märgib, et Euroopa hea haldustava eeskirja artiklis 14 on sätestatud, et iga kiri või kaebus peab saama kättesaamiskinnituse kahe nädala jooksul. Amet tsiteerib siiski komisjoni juhendit, milles on sätestatud 15 tööpäeva pikkune tähtaeg. Ombudsman ei ole veendunud, et vastuvõtuteatise saatmiseks on vaja kolme nädalat või 15 tööpäeva. Igal juhul ei pidanud amet sellest tähtajast kinni.

42. Ameti esitatud põhjus oli heastamistaotluste suur arv. Arvestades, et vastuvõtuteatis koosneb standardkirjast, ei tohiks selliste taotluste arv tavaliselt põhjustada viivitusi. Ombudsman on siiski teadlik, et vaidlusalune periood oli jõulupühade aeg. Ta leiab, et hea halduse põhimõtetega oleks olnud kooskõlas selgitada õiguskaitset taotlevatele kandidaatidele, miks kõnealune vastuvõtuteatis hilines. Ta teeb selle kohta veel ühe märkuse.

43. Seoses punktiga ii märgib ombudsman, et eeskirjades ei ole ette nähtud tähtaega, mille jooksul tuleb sisuline vastus õiguskaitsemenetlusele lõplikult vormistada. Käesoleval juhul teatas komisjon kaebuse esitajale vastuvõtuteatises, et ta võib oodata vastust kolme kuu jooksul. Seetõttu peab ombudsman analüüsima, kas kaebuse esitaja õiguskaitsetaotluse menetlemiseks kuluvat aega võib juhtumi asjaolusid arvesse võttes üldiselt pidada liiga pikaks.

44. Ombudsman märgib, et Euroopa hea haldustava eeskirja artiklis 17 (Mõistlik otsuste tegemise tähtaeg) on sätestatud:

"1. Ametnik tagab, et otsus iga institutsioonile esitatud taotluse või kaebuse kohta tehakse mõistliku aja jooksul, viivitamata ja igal juhul hiljemalt kahe kuu jooksul alates taotluse või kaebuse kättesaamise kuupäevast. Sama reeglit kohaldatakse üldsuse esindajate kirjadele vastamisel ja vastuste andmisel haldusteatistele, mille ametnik on saatnud oma ülemustele, paludes juhiseid tehtavate otsuste kohta.

2. Kui institutsioonile esitatud taotlust või kaebust ei ole selles tõstatatud küsimuste keerukuse tõttu võimalik eespool nimetatud tähtaja jooksul lahendada, teavitab ametnik sellest võimalikult kiiresti taotluse või kaebuse esitajat. Sellisel juhul tuleks lõplik otsus autorile teatavaks teha võimalikult lühikese aja jooksul.”

45. Käesoleval juhul esitas kaebuse esitaja oma kaebuse 24. detsembril 2010, samas kui uuesti hindamise tulemused saadeti talle 23. juunil 2011 ehk kuus kuud hiljem. See on tunduvalt pikem kui tolliseadustiku eespool osutatud artiklis sätestatud kahekuuline tähtaeg.

46. Ombudsman märgib siiski, et kõnealuse küsimuse keerukus võib õigustada pikemat ajavahemikku. Sellega seoses selgitas amet, et viivitus kaebuse esitaja õiguskaitsetaotluse menetlemisel oli tingitud asjaolust, et i) ta pidi järgima rangeid menetlusi ja enamik nende menetluste etappe võttis vältimatult minimaalse aja; ii) õiguskaitsekomitee pidi läbi vaatama kokku 177 õiguskaitsetaotlust. Ta märgib, et amet väljendas ka kahetsust tekkinud viivituste pärast.

47. Eespool kirjeldatud asjaolusid arvesse võttes leiab ombudsman, et viivitust kaebuse esitaja kahju hüvitamise taotluse menetlemisel ei saa käesoleval juhul pidada ilmselgelt ülemääraseks. Sellest tulenevalt ei leia ombudsman ühtegi kaebuse esitaja väitele vastavat haldusomavoli juhtumit.

48. Lisaks märgib ombudsman, et amet on võtnud meetmeid viivituste vältimiseks tulevikus. Nende meetmete tõhususe kindlakstegemiseks teeb ombudsman allpool veel ühe märkuse [9].

C. Väide, et komisjon eksis, kui ta jättis avalikustamata teatava teabe alakomisjonide hinnangu kohta

Ombudsmanile esitatud argumendid

49. Kaebuse esitaja väidab, et komisjon eksis, kui ta ei avaldanud teatavat teavet alakomisjonide tehtud hindamise kohta, nimelt kõrgeimat ja madalaimat punkti pingereas A, B ja C.

50. Amet märgib oma arvamuses kõigepealt, et seda teavet ei avaldata, kuna järjestamine ise on komisjonisisene protsess, mis järgib rangeid ja kehtestatud eeskirju. Täpsemalt järjestatakse kõik taotlused pärast hindamist vastavalt nende kogupunktisummale tööprogrammis täpsustatud temaatilises allpaneelis. Edetabelit kontrollivad ja kinnitavad eksperthindajad. Samuti tuleb märkida, et kõigi allkomisjonide edukuse määr on sama, kuna allkomisjonidele eraldatakse vahendeid vastavalt igale allkomisjonile esitatud ettepanekute arvule (vt 2009. aasta tööprogramm, lk 7).

51. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1906/2006 [10] artikli 15 lõikes 3 on sätestatud, et „[p]roosalid järjestatakse vastavalt hindamistulemustele. Rahastamisotsused tehakse selle pingerea alusel.” A- ja B-kategooria taotluste paremusjärjestus on avaldatud CORDISe veebisaidil [11].

52. Amet lisab, et kaebuse esitaja 10. juuni 2010. aasta e-kirjas esitatud taotlus vabastada A- ja B-kategooriasse kuulumise künnismärgid jäeti temaga hiljem peetud kirjavahetuses tähelepanuta. Pärast komisjoniga konsulteerimist nõustus amet avaldama kaebuse esitajale järgmise teabe: paremusjärjestuse A, B ja C kõrgeimad ja madalaimad punktid olid järgmised: A-kategooria kõrgeim punktisumma 90,7 madalaim 83,6; B-kategooria kõrgeim punktisumma 83,5 madalaim 82,2; C-kategooria kõrgeim punktisumma 81,8 madalaim punktisumma 70.3

53. Oma märkustes väidab kaebuse esitaja, et ta ei saa aru, millistel põhjustel komisjon/amet talle praegu taotletud teavet annab, kuna nad on oma arvamust selles küsimuses muutnud [12].

Ombudsmani hinnang

54. Ombudsman märgib, et amet on nüüd esitanud kaebuse esitajale nõutud teabe. Ta leiab, et käesoleva uurimise raames ei ole põhjust seda küsimust täiendavalt uurida.

C. Järeldused

Kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman kaebuse järgmiste järeldustega:

Esimese ja teise väite puhul ameti haldusomavoli ei esinenud.

Mis puudutab kolmandat väidet, siis edasised uurimised ei ole põhjendatud.

Kaebuse esitajat ja ametit teavitatakse sellest otsusest.

Täiendavad märkused

Õiguskaitsetaotlustele vastates peaks õiguskaitsekomitee püüdma esitada üksikasjalikumaid põhjendusi, kui ta selgitab, miks taotlus ei too kaasa uut hindamist.

Amet peaks püüdma välja saata vastuvõtuteatise võimalikult kiiresti ja hiljemalt eeskirjades sätestatud kolmenädalase tähtaja jooksul. Kui ta sellest tähtajast kinni ei pea, peaks ta vabandama ja selgitusi andma.

Selleks et saada konkreetset teavet, mis toetaks ameti kohustusi seoses tema kaebemenetluste tulevase kestusega, oleks ombudsman tänulik, kui amet teavitaks teda oma järgnevate kaebemenetluste keskmisest kestusest sarnastel juhtudel, mis on seotud Euroopa-siseste stipendiumidega.

 

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 9. juuli 2012

---

[1] Vastuseks 2010. aasta konkursikutsele esitas kaebuse esitaja oma ettepaneku muudetud versiooni. Ombudsman uurib praegu sama kaebuse esitaja kaebust tema 2010. aasta ettepaneku kohta (juhtum 2111/2011/RA - Konfidentsiaalne). Eelkõige väidab kaebuse esitaja, et i) õiguskaitsekomitee ei vaadanud nõuetekohaselt läbi tema ettepaneku hindamist, ii) Teadusuuringute Rakendusamet keeldus ekslikult avalikustamast 2010. aasta Euroopa-sisese stipendiumi (IEF) A-, B- ja C-kategooria jaoks vajalikke kõrgeimaid ja madalaimaid punkte ning iii) amet keeldus ekslikult avalikustamast tema 2009. aasta IEFi ja 2010. aasta IEFi ettepanekute hindajate nimesid.

[2] Teadusuuringute Rakendusamet on Euroopa Komisjoni loodud rahastamisasutus, mille eesmärk on edendada tipptasemel teadusuuringuid ja innovatsiooni. Ta haldab suurt osa seitsmendast raamprogrammist. Täitevasutusena keskendub see komisjoni poolt allhanke korras täidetavatele juhtimisülesannetele ja suurendab teadusringkondade vajaduste rahuldamise tõhusust. Autonoomne asutus loodi alates 15. juunist 2009 2007. aastal Brüsselis seitsmenda raamprogrammi kestuse ajaks.

[3] Hindamisprotsessi hõlmavad komisjoni eeskirjad (ettepanekute esitamise eeskirjad ning nendega seotud hindamis-, valiku- ja toetuse määramise menetlused, versioon 3, 21. august 2008, KOM(2008) 4617). Ombudsman märgib, et need eeskirjad asendati komisjoni 28. veebruari 2011. aasta otsusega vastu võetud 4. versiooniga; ELT 2011, L 75, lk 1.

[4] Vt Euroopa Ombudsmani otsus juhtumi 1793/2009/(JMA)MHZ kohta, punkt 21.

[5] Oluline on eristada ettepaneku läbivaatamist (mille viib läbi õiguskaitsekomitee ja mis on käesolevas asjas vaidluse all oleva menetluse etapp) ja uuesti hindamist, mille viivad läbi sõltumatud eksperdid. Nagu on märgitud eespool punktis 26, „ei hinda [õiguskaitse]komitee ise siiski ettepanekut”.

[6] Ombudsman märgib näiteks, et Euroopa Teadusnõukogu käsitleva juhtumi 705/2009/DK puhul märkis komisjon, et õiguskaitsekomitee avastas, et kaebuse esitaja ettepaneku hindamisaruande koostamisel oli tehtud faktiviga. Seetõttu otsustas komisjon, et kaebuse esitaja ettepanekut tuleks uuesti hinnata ja see uuesti läbi vaadata. Viga seisnes selles, et aruande ühes etapis viidati valele projektile. Kui hindamisaruande hindamislehel oli märgitud projekti õige nimi, siis hindamiskomisjoni ja hindajate märkustes hindamisaruande kohta viidati ühele teisele projektile.

[7] Vt kohtuasi T-13/99: Pfizer Animal Heath SA vs. nõukogu, EKL 1999, lk II-1961, punkt 169.

[8] Ombudsman märgib, et vastuseks kaebuse esitaja 2010. aasta ettepanekut käsitlevale õiguskaitsetaotlusele püüab õiguskaitsekomitee anda talle üksikasjalikumaid selgitusi.

[9] Ombudsman tegi vastava täiendava märkuse oma otsuses juhtumi 705/2009/DK kohta, mis oli suunatud Euroopa Teadusnõukogu vastu.

[10] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1906/2006, millega kehtestatakse ettevõtete, uurimiskeskuste ja ülikoolide Euroopa Ühenduse seitsmenda raamprogrammi (2007-2013) meetmetes osalemise ning uurimistulemuste levitamise eeskirjad (ELT L 391, lk 1).

[11] Vt ftp://ftp.cordis.europa.eu/pub/fp7/docs/calls/people/m-grantagreement-status-200905_et.pdf Vt ka asjakohaseid ajakohastusi.

[12] Vt joonealune märkus 1.