Käesolev juhtum käsitleb seda, kuidas Euroopa Komisjon käsitles kaebust, mille esitasid talle 2006. aastal 27 kodanikualgatust (edaspidi „kaebuse esitajad”), kes võitlesid nende arvates Viini lennujaama laiendamise negatiivsete tagajärgede vastu. Komisjon jõudis järeldusele, et asjaomased tööd tehti ilma direktiivis 85/337/EMÜ nõutud kohustusliku keskkonnamõju hindamiseta. Selle puuduse kõrvaldamiseks leppis komisjon Austria ametiasutustega kokku, et viimased viivad läbi keskkonnamõju järelhindamise, simuleerides parimal võimalikul viisil keskkonnamõju eelhindamist ja võimaldades asjaomaste projektide keskkonnamõju täielikku hindamist. Menetluse lõpparuanne esitati komisjonile 2011. aasta veebruaris.

Kaebuse esitajad ei olnud rahul keskkonnamõju tagantjärele hindamise läbiviimise viisiga. Muu hulgas kritiseerisid nad seda, et i) asjaomase menetluse eest vastutav asutus oli sama asutus, kes oli andnud asjaomastele ehitustöödele load ja kellel oli seega ilmne huvide konflikt, ning ii) neil puudus juurdepääs läbivaatamismenetlusele, nagu on ette nähtud asjakohases ELi direktiivis.

2008. aastal pöördusid kaebuse esitajad Euroopa Ombudsmani poole (kaebus 1532/2008). Pärast küsimuse uurimist asus ombudsman seisukohale, et kaebuse esitajate väited kahe eespool nimetatud küsimuse kohta näisid esmapilgul põhjendatud ning seetõttu ei saanud ta sel hetkel järeldada, et komisjon oli taganud keskkonnamõju tagantjärele hindamise nõuetekohase läbiviimise. Võttes aga arvesse, et menetlus oli pooleli ja et komisjon teatas, et lõpetab rikkumismenetluse alles siis, kui ta on veendunud, et Austria ametiasutused on võtnud vajalikud meetmed, leidis ombudsman, et selles etapis ei ole vaja temapoolseid edasisi meetmeid võtta. Seetõttu lõpetas ta uurimise 2009. aasta detsembris, tehes selgeks, et ta usub, et komisjon võtab tema järeldusi arvesse.

aasta novembris pöördusid kaebuse esitajad uuesti ombudsmani poole (kaebus 2591/2010). Ombudsman algatas teise uurimise, mille käigus ta tutvus komisjoni toimikuga. Kontrollimine näitas, et keskkonnamõju tagantjärele hindamise ajal ei sisaldanud toimik muud olulist kirjavahetust komisjoni ja Austria ametiasutuste vahel. Eelkõige ei viita miski sellele, et sel ajavahemikul kaebuse esitajate tehtud avaldusi oleks Austria ametiasutustega kirjalikult arutatud. Näib, et sellist kirjavahetust ei ole toimunud ka ombudsmani otsusega kaebuse 1532/2008 kohta. Sellise olukorra tõttu jõudis ombudsman järeldusele, et komisjon ei võtnud arvesse tema esimese uurimise järeldusi. Seetõttu esitas ta soovituse projekti, milles kutsus komisjoni üles oma seisukohta uuesti läbi vaatama. Soovituse projekt ei olnud edukas.

Ombudsman leidis, et käesolev juhtum on kahetsusväärne näide olukorrast, kus komisjon i) ei võtnud asjakohaseid parandusmeetmeid seoses ELi õiguse selge rikkumisega olulise juhtumi puhul ja ii) otsustas ombudsmani nõuannet eirata. Seetõttu leidis ta, et on asjakohane juhtida sellele küsimusele Euroopa Parlamendi tähelepanu. Seetõttu lõpetas ombudsman uurimise eriaruandega parlamendile.