- ET Eesti keel
Masintõlkes võib olla vigu, mis võivad vähendada selgust ja õigsust; ombudsman ei vastuta mis tahes erisuste korral. Kõige usaldusväärsem ja õiguskindlam teave on algversioonis eespoolsel lingil (inglise keel).
Lisateave on meie keele- ja tõlkepoliitikas.
Euroopa Ombudsmani otsus, millega lõpetatakse Euroopa Ravimiameti vastu esitatud kaebuse 2650/2008/(BB)(TN)(BB)(ANA)(PB)MMN uurimine
Otsus
Juhtum 2650/2008/(BB)(TN)(BB)(ANA)(PB)MMN - Alguskuupäev: Reede | 21 november 2008 - Otsuse kuupäev: Neljapäev | 26 aprill 2012
Kaebuse taust
1. Käesoleva kaebuse esitas ravimitootja (edaspidi "kaebuse esitaja"). Kaebuse esitaja on sellise rahvusvahelise äriühingu tütarettevõtja, mille peakorter asub Ameerika Ühendriikides. See on spetsialiseerunud uuenduslike farmaatsia- ja tervishoiutoodete teadus- ja arendustegevusele. Kaebuse esitaja on ravimi T. müügiloa hoidja. Ravim on silmatilgalahus, mida kasutatakse kõrgenenud silmasisese rõhu all kannatavate patsientide raviks, kellel on silma hüpertensioon või avatud nurga glaukoom. T-le anti tsentraliseeritud korras müügiluba Euroopa Komisjoni (edaspidi "komisjon") otsuse vormis. Liidu õiguse kohaselt kehtib selline tsentraliseeritud müügiluba kogu siseturul.
2. Vaidluse peamised asjaolud võib kokku võtta järgmiselt.
3. märtsil 2008 taotles kaebuse esitaja Euroopa Ravimiametilt (EMA)[1] luba muuta toote T pakendit. Taotlus käsitles nn II tüübi muudatust. Kaebuse esitaja tegi oma taotlusest järgmise kokkuvõtte:
„Kavandatud muudatused on seotud ühes ELi liikmesriigis kasutamiseks märgistatud toote ülemärgistamisega, et võimaldada selle kasutamist teises ELi liikmesriigis.
Kavandatud muudatused hõlmavad karbi ja koti märgistamist ning pudeli etiketi esitamist sobivas keeles, mida patsient/proviisor saab pudelile kanda, kui see on kotist eemaldatud.”
4. Kõnealune II tüübi muudatuse taotlus esitati vastavalt komisjoni määrusele (EÜ) nr 1085/2003.[2]
5. Kaebuse esitaja sõnul suurendaks see erinevus tõhusust, kuna see võimaldaks kaebuse esitajal oma tootmisprotsesse ühtlustada ja minimeerida viivitusi T. tootmisel Euroopas. Kaebuse esitaja ei oleks kohustatud kasutama mitut väikest tootepartiid, millel on riigipõhised märgised, nõudes, et ta puhastaks tootmisliini, viiks partiide vahel läbi kvaliteedi tagamise kontrolle/avaldamisi ning kohandaks tootmisseadmeid jooksude vahel. Praegused protsessid toovad kaasa märkimisväärse hulga seadmete seisakuid ja mittetootlikku tööaega. Universaalne märgis võimaldaks kaebuse esitajal sellist ebatõhusust vältida. Mis puudutab materjalikulusid, siis kaebuse esitaja ei peaks kasutama keerulist ja kallist pudelietiketti, mis mahutab kolme eri keelt. Universaalne märgis hoiaks ära selle keerulise märgise kasutamise ja sellega seotud kohaldamisraskused. Inventuuride osas on kaebuse esitaja praegu kohustatud pidama kõigi oma eri liiki märgiste inventuuri kogu Euroopa Liidus. Universaalne kottides toode vähendaks oluliselt kaebuse esitaja inventarinõudeid ja võimaldaks tal kiiremini reageerida muutuvatele turuvajadustele, tagades samal ajal toote kättesaadavuse. See on oluline tagamaks, et patsiendid ei katkestaks käimasolevat ravi.
6. EMA teatas 2. aprillil 2008 kaebuse esitajale, et ta on kaebuse esitaja taotluse läbivaatamise peatanud. EMA selgitas seda otsust järgmiselt:
„II tüübi [...] muudatuse taotlus ei hõlma ravimi lõplikku muutmist; vaid pigem võimalus märgistada karp, kott ja pudeli etikett üle mis tahes muus riigikeeles, sõltuvalt ettevõtte vajadustest iga juhtumi puhul eraldi.”
7. EMA märkis seejärel järgmist:
„[S]ellist muudatust ei ole tsentraalse müügiloaga ravimi puhul kunagi heaks kiidetud ja selle taotluse pretsedendiväärtuse tõttu peame küsima Euroopa Komisjonilt nõu selle vastuvõetavuse kohta.”
8. EMA teatas 30. aprillil 2008 kaebuse esitajale, et tema II tüübi muudatuse taotlus ei ole kehtiv järgmistel põhjustel:
„Teavitame Teid sellest, et EMEA on kindlaks teinud, et eespool nimetatud muutmistaotlus ei kehti järgmistel põhjustel:
Nagu eespool mainitud, ei ole eespool nimetatud II tüübi muudatuse taotlus seotud ravimi lõpliku muutmisega; vaid pigem võimalus märgistada karp, kott ja pudeli etikett üle mis tahes muus riigikeeles, sõltuvalt ettevõtte vajadustest iga juhtumi puhul eraldi.
Lisaks tehakse seoses fooliumlaminaadist kotiga, millesse pudel on asetatud, ettepanek, et komisjoni otsuse IIIA lisas kirjeldatud märgistusteavet ei kanta kohe pudelile, vaid et selline märgistus lisatakse teisesele pakendile, mida patsient või apteeker peab pärast ravimi väljastamist kasutama.
Eespool nimetatud muudatuse kinnitamine peatati 2. aprillil 2008, et võimaldada konsulteerimist Euroopa Komisjoniga. Pärast kõnealust konsulteerimist jõuti järeldusele, et sellise valikulisuse kehtestamine tooks kaasa topeltstandardi sama ravimi turuleviimiseks kogu Euroopa Liidus, mida ei ole seni aktsepteeritud tsentraalse müügiloaga ravimite teiste müügiloa hoidjate puhul.
Lisaks toob asjaolu, et müügiloa hoidja [kaebuse esitaja] jätab pudeli turule laskmise ajal märgistamata ja vastutus sellise märgistamise eest läheb üle patsiendile või apteekrile, kaasa müügiloa hoidja vähendatud märgistamisstandardi, mida peetakse direktiivi 2001/83/EÜ artikliga 55 vastuolus olevaks.
Seetõttu EMEA teie taotlust ei hinda ja see menetlus on lõpetatud. [...]
Kui vajate lisateavet, võtke ühendust EMEA meeskonnaga …"
9. 13. mail 2008 kirjutas kaebuse esitaja EMA-le, väites, et tema taotluse heakskiitmine ei loo regulatiivset pretsedenti, sest EMA on juba lubanud sarnaseid muudatusi, et hõlbustada tsentraalse müügiloaga ravimite paralleelset turustamist:
„Märkige, et seda tüüpi muudatus ei ole tsentraliseeritud taotluse puhul lubatud. Siiski soovitan teil pöörduda oma kolleegide poole, kes tegelevad tsentraliseeritud heakskiidetud toodete paralleelse turustamisega - nad on nõustunud samade märgistamistavadega [T.] puhul paralleelsete turustajate käes. Samuti on nad lubanud paralleelturustajatel avada esmase pakendiga koti, kinnitada esmasele pakendile etiketi (kasutades liime, mille sobivust tootega ei ole vaja tõendada) ning seejärel ei pea nad kotti hermeetiliselt uuesti pitseerima.”
10. EMA märkis oma 18. juuni 2008. aasta vastuses järgmist:
„Kasutame võimalust rõhutada, et müügiloa hoidjatele ravimite tootmisel ja esmasel turuleviimisel pandud kohustused jäävad samaks, olenemata paralleelkaubanduse tavadest.”
11. Kaebuse esitaja saatis 7. augustil 2008 EMA-le kirja, milles palus täiendavaid selgitusi taotluse rahuldamata jätmise kohta. Selles kirjas esitas kaebuse esitaja EMA-le oma analüüsi kohaldatava ELi õiguse kohta, et toetada oma väidet, et EMA-l puudub nõuetekohane alus taotluse tagasilükkamiseks. Seetõttu palus kaebuse esitaja EMA-l oma seisukoht läbi vaadata ja tegi järgmise analüüsi:
"Komisjoni määrus (EÜ) nr 1085/2003 käsitleb keskselt antud müügiloa tingimuste muudatuste läbivaatamist vastavalt määrusele (EMÜ) nr 2309/93, mis on nüüd asendatud määrusega (EÜ) nr 726/2004.[3] Määruse (EÜ) nr 1085/2003 artikli 3 lõikes 1 on "müügiloa tingimuste muutmine" määratletud kui määruse (EMÜ) nr 2309/93 [4] artikli 6 lõikes 1 osutatud dokumentide sisu muutmine sellisel kujul, nagu need olid olemas kõnealuse määruse artikli 8 kohase müügiloa andmise otsuse vastuvõtmise ajal.
Määruse (EMÜ) nr 2309/93 artikli 6 lõige 1 vastab määruse (EÜ) nr 726/2004 artikli 6 lõikele 1. Täieliku eraldi taotluse puhul on määruse (EÜ) nr 726/2004 artikli 6 lõikes 1 sätestatud, et iga inimtervishoius kasutatava ravimi müügiloa taotlus peab konkreetselt ja täielikult sisaldama direktiivi 2001/83/EÜ [5] artikli 8 lõikes 3, artiklis 11 ja I lisas osutatud andmeid ja dokumente.
Direktiivi 2001/83/EÜ artikli 8 lõikes 3 on sätestatud, et taotlusele tuleb lisada teatavad selles kirjeldatud andmed ja dokumendid vastavalt I lisale. Sama direktiivi artikli 8 lõike 3 punkti j kohaselt peab taotleja muu hulgas esitama ravimi välispakendi näidise, mis sisaldab artiklis 54 sätestatud üksikasju, ja esmapakendi näidise, mis sisaldab sama direktiivi artiklis 55 sätestatud üksikasju. Lisaks antakse ühenduse õiguse kohaselt tsentraliseeritud müügiluba komisjoni otsuse vormis, mis on tervikuna siduv liikmesriikidele, EMEA-le ja müügiloa omanikule, kellele see on adresseeritud.
Määruse (EÜ) nr 726/2004 artikli 10 lõikes 1 on sätestatud, et vastuvõetud komisjoni otsus koosneb sama määruse artikli 9 lõike 4 punktides a, b, c ja d nimetatud dokumentidest. Artikli 9 lõike 4 punkt d viitab taotleja esitatud märgistuse ja pakendi infolehe tekstile, mis on esitatud vastavalt direktiivi 2001/83 V jaotisele. V jaotis käsitleb märgistust ja pakendi infolehte.
Sellest järeldub, et iga muudatus esmapakendi heakskiidetud märgistuses kujutab endast müügiloa tingimuste muudatust määruse (EÜ) nr 1085/2003 tähenduses. Isegi kui lähtuda EMEA kirjeldusest, et meie ettepanekut peetakse esmapakendi märgistamise valikuks, ei muuda see asjaolu, et see kujutab endast "muudatusi selliste dokumentide sisus, nagu need olid olemas müügiloa otsuse vastuvõtmise ajal". Müügiloa tingimuste muutmise selge ja loomulik tähendus nõuab, et EMEA kiidaks meie ettepaneku heaks kui muutmistaotluse.
EMEA kahtles, kas meie muudatus vähendaks müügiloa omaniku märgistamise regulatiivset standardit direktiivi 2001/83/EÜ artikli 55 tähenduses. Väidame lugupidavalt, et meie ettepanek ei kahjusta mingil viisil artiklis 55 sätestatud nõuet. Igal juhul lubab direktiivi 2001/83/EÜ artikli 55 lõige 3 väikestel esmapakenditel esitada minimaalse teabe kõnealuse toote kohta. Sellisel juhul peab müügiloa omanik esitama ainult ravimi nime (ja vajaduse korral manustamisviisi); manustamisviis; kehtivuse lõppkuupäev; partii number, sisu massi, mahu või ühikute kaupa.
EMEA tegi ettepaneku, et tema praegune paralleelset kaubandust/turustamist käsitlev poliitika ei mõjuta [kaebuse esitaja] pakutud muudatuse heakskiitmist. Vastupidi, me usume, et EMEA regulatiivset poliitikat seoses esmapakendite märgistamisega tuleks järjepidevalt kohaldada paralleelselt turustatavate toodete ja originaalravimite suhtes võrdse kohtlemise põhimõtte alusel. Euroopa Kohus on pidanud seda põhimõtet ühenduse õigusaktide kohaldamisel (ja jõustamisel) otsustavaks. Samamoodi kutsutakse Euroopa Ombudsmani [hea haldustava eeskirjas] Euroopa institutsioone üles tagama võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine.
Nagu siin selgitatud, ei ole objektiivset põhjust eristada [kaebuse esitaja] juhtumit paralleelse(te) turustatud/imporditud toote (toodete) juhtumist, kuna neid mõlemaid reguleeritakse ühtset turgu reguleerivate eeskirjadega. Müügiloa andmist, peatamist, tühistamist ja muutmist reguleerivad valdkondlikud ühenduse õigusaktid põhinevad Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklil 95, mille eesmärk on saavutada artiklis 14 sätestatud eesmärgid. Asutamislepingu artikkel 14 käsitleb siseturu rajamist, mis hõlmab sisepiirideta ala, kus on tagatud kaupade vaba liikumine. Praegune EMEA poliitika, mis võimaldab tsentraliseeritud menetluses [loa saanud] ravimite paralleelset turustamist/kaubandust, põhineb samal ühtse turu põhimõttel. Käesoleval juhul on poliitika seotud sama ravimiga [T], mida inimravimite komitee hindas tsentraliseeritult.
Me ei ole tuvastanud rahvatervisega seotud probleeme, mis võiksid õiguspäraselt välistada meie kavandatud muudatuse heakskiitmise. Selle põhjuseks on asjaolu, et EMEA on oma valitsevale reguleerimispoliitikale tuginedes juba nõustunud paralleelturustuse/-impordi [T.] puhul sellega, et nii eraldi etikettide kasutamine, mis pannakse pakendisse kinnitamiseks praktiku või patsiendi poolt, on vastuvõetav kui ka sellega, et paralleelturustajate poolt ümbermärgistamise võimaldamiseks ületasku kammlõikamine (mille tootja on ette näinud toote stabiilsuse säilitamiseks) ei muuda toote kvaliteeti. Samuti ei kujuta selline tegevus EMEA arvates ohtu rahvatervisele.
Väidame lugupidavalt, et me ei ole leidnud objektiivset põhjendust [kaebuse esitaja] muutmistaotluse tagasilükkamiseks.”
12. EMA vastas 4. septembril 2008 järgmiselt:
„Tänan Teid 7. augusti 2008. aasta kirja eest.
EMEA jääb siiski oma seisukoha juurde seoses [T.] II tüübi muudatuse taotluse (EMEA/H/C/000390/II/0022) kinnitamata jätmisega põhjustel, mida selgitati meie 21. mai 2008. aasta kirjas.
Nagu on märgitud meie eelmises, 18. juuni 2008. aasta kirjas, on teil juhul, kui soovite eespool nimetatud valideerimistaotluse vaidlustada, õigus esitada kaebus Euroopa Ombudsmanile või algatada ameti vastu kohtumenetlus vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 195 või 230.”
13. Seejärel pöördus kaebuse esitaja Euroopa Ombudsmani poole.
Uurimise ese
14. Ombudsman alustas uurimist järgmiste väidete, argumentide ja väidete suhtes.
Kaebuse esitaja väitis, et EMA lükkas tema II tüübi muudatuse taotluse ekslikult tagasi ega põhjendanud seda nõuetekohaselt.
15. Selle väite toetuseks väitis kaebuse esitaja, et:
i) määruste (EÜ) nr 1085/2003, (EÜ) nr 2309/93, (EÜ) nr 726/2004 ja direktiivi 2001/83/EÜ kohaselt võib EMA kaebuse tagasi lükata üksnes juhul, kui taotlus kujutab endast ohtu rahvatervisele. EMA ei ole tõendanud, et see võiks nii olla.
ii) varem oli EMA paralleelturustajate sarnased märgistamistavad juba heaks kiitnud.
16. Kaebuse esitaja väitis järgmist:
EMA peaks kaebuse esitaja II tüübi muudatuse taotluse heaks kiitma.
Uurimine
17. 21. novembril 2008 palus ombudsman EMA-l esitada kaebuse kohta oma arvamus. EMA saatis oma arvamuse 26. veebruaril 2009. Arvamus edastati kaebuse esitajale, kes esitas oma märkused 24. aprillil 2009.
18. märtsil 2011 tegi ombudsman sõbraliku lahenduse ettepaneku. EMA saatis 26. aprillil 2011 oma vastuse sõbraliku lahenduse ettepanekule. EMA vastus edastati kaebuse esitajale, kes esitas oma tähelepanekud 30. juunil 2011.
Ombudsmani analüüs ja järeldused
Sissejuhatavad märkused
19. EMA väljendas oma arvamuses kahtlust ombudsmani pädevuse suhtes käesolevat vaidlust täielikult uurida. Kokkuvõttes näib, et EMA oli oma arvamuse koostamise ajal seisukohal, et ombudsman võis uurida ainult menetlusküsimusi, mitte vaidlusalust otsust kui sellist.
20. Oma vastuses sõbraliku lahenduse ettepanekule kordas EMA oma kahtlusi seoses ombudsmani pädevusega uurida käesolevat juhtumit. EMA märkis eelkõige, et kaebus ei puudutanud väidetavat haldusomavoli, vaid liidu õigusaktidest tulenevat väidet müügiloa hoidjate ja paralleelturustajate vahelise diskrimineerimise kohta. EMA väitis, et ainult Euroopa Kohus on pädev sellist juhtumit käsitlema.
21. Ombudsman märgib, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingule ja Euroopa Ombudsmani põhikirjale on tal õigus uurida haldusomavoli juhtumeid ELi institutsioonide ja asutuste tegevuses [6]. Vastavalt haldusomavoli üldtunnustatud määratlusele, mis lisati ombudsmani 1997. aasta aruandesse, „tekib haldusomavoli siis, kui avalik-õiguslik asutus ei tegutse vastavalt tema suhtes siduvale eeskirjale või põhimõttele”. Ombudsmani pädevus hõlmab seega õiguslike kohustuste ja hea halduse põhimõtete võimaliku rikkumise hindamist.
22. Ombudsman soovib rõhutada, et tema uurimine puudutab kaebuse esitaja väidet, et EMA lükkas tema II tüübi muudatuse taotluse ekslikult tagasi ega põhjendanud seda nõuetekohaselt. Seega, vastupidi EMA arvamusele ei ole käesoleva uurimise eesmärk teha kindlaks, kas kohaldatavad liidu õigusnormid diskrimineerivad müügiloa omanikke ja paralleelturustajaid. Seega on selge, et käesolev kaebus kuulub selgelt ombudsmani pädevusse. EMA kahtlused selles küsimuses on seega põhjendamatud.
23. Arvestades ameti väga teaduslikku töövaldkonda, näib olevat võimalik, et EMA esitas eespool nimetatud küsimuse. Seetõttu peab ombudsman kasulikuks rõhutada, et temapoolse läbivaatamise laad võib loomulikult varieeruda sõltuvalt asjaomasest teemast. Ombudsman on mitmel korral märkinud, et ta ei saa teaduslikke avastusi kui selliseid uuesti hinnata. Sellistes küsimustes keskendub ta menetlusele, teenistusvalmidusele, võimalikele ilmsetele hindamisvigadele, võimu kuritarvitamisele ja muudele mitteteaduslikele küsimustele.
A. Väide, et EMA jättis taotluse ekslikult rahuldamata ning ei põhjendanud nõuetekohaselt oma otsust ja sellega seotud väidet
Ombudsmanile esitatud argumendid
24. Kaebuse esitaja sõnul oli EMA juba heaks kiitnud ümbermärgistamise ja ümberpakendamise tava seoses toote T. turustamisega paralleelturustajate poolt. Paralleelturustajate tegevus hõlmab tsentraliseeritud korras müügiloa saanud ravimi eksportimist ühest liikmesriigist teise müügiloa omanikust sõltumatu turustusettevõtja poolt. Kaebuse esitaja sõnul võimaldati paralleelturustajatele ümbermärgistamise ja ümberpakendamise osas sama paindlikkust, mida EMA keeldus kaebuse esitajale andmast, ilma et ta oleks seda nõuetekohaselt põhjendanud.
25. EMA märkis oma arvamuses kaebuse kohta, et selles kontekstis on oluline võtta nõuetekohaselt arvesse õiguslikku tausta ja II tüübi muudatuse tegemise menetlust. Eelkõige antakse vastavalt direktiivile 2001/83 ja määrusele 726/2004 müügiluba viieks aastaks, mida saab pikendada taotluse alusel, mis tuleb esitada kolm kuud enne selle aegumist. Müügiloa hoidja vastutab turul ringleva ravimi eest kogu ravimi olelusringi jooksul. Omanik peab arvesse võtma ka tehnika ja teaduse arengut ning tegema kõik vajalikud muudatused, et ravimit oleks võimalik toota ja kontrollida üldtunnustatud teaduslike meetodite abil. Sellised muudatused peab heaks kiitma pädev asutus.
26. Müügiloa hoidjad võivad lisaks soovida viie aasta jooksul ravimit muuta või kehtestada täiendava kaitsemeetme. Sellised muudatused võivad hõlmata halduslikke ja/või sisulisi muudatusi. Selliste muudatuste heakskiitmise erikord, mis ei ohusta rahvatervist, on kehtinud alates 1995. aastast.
27. Ravimi müügiloa taotluse hindamise kord on kehtestatud määrusega 726/2004 ja direktiiviga 2001/83, mis näevad sõnaselgelt ette läbivaatamismenetluse (vastavalt määruse artikli 9 lõikes 2 ja direktiivi artikli 32 lõikes 4) juhuks, kui taotlejad ei ole teadusliku hindamise tulemusega rahul.
28. Oluline on märkida, et käesoleval juhul järgisid amet ja selle komitee põhjalikult kõiki menetluse halduslikke etappe. Kui kaebuse esitaja ei olnud teadusliku hindamise tulemusega rahul, oleks ta võinud kasutada hindamismenetluse raames kättesaadavaid läbivaatamisvahendeid (nagu eespool kirjeldatud) või vaidlustada komisjoni otsuse Euroopa Kohtus vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 230.
29. Oma tähelepanekutes EMA arvamuse kohta jäi kaebuse esitaja oma seisukoha juurde. Ta kordas oma varasemat väidet, et märgistuse muutmist, mida ta taotles, tuleks käsitada „müügiloa tingimuste muudatusena” määruse 1085/2003 tähenduses. Kaebuse esitaja leidis, et tema arvates ei ole EMA jätkuvalt selgitanud, miks ta ei arvanud, et see nii on. Samuti märkis ta, et EMA ei selgitanud, miks tema nõustumine sarnase ümbermärgistamisega paralleelse turustamise kontekstis oli, nagu ta näis arvavat, kaebuse esitaja juhtumi puhul ebaoluline.
30. Lisaks vaidlustas kaebuse esitaja EMA seisukoha, et tema arvamuses osutatud läbivaatamismenetlus on kohaldatav.
Ombudsmani esialgne hinnang, mis viis sõbraliku lahenduse ettepanekuni
31. Pärast esialgset hindamist oli ombudsman seisukohal, et EMA selgitused kaebuse esitaja taotluse kohta tehtud otsuse kohta ei olnud nii selged, kui nõuavad hea halduse põhimõtted. Seetõttu tegi ta ettepaneku leida sõbralik lahendus.
32. Ombudsmani esialgne hinnang oli üles ehitatud järgmiselt: 1) faktiline arusaam kaebaja taotlusest; 2) kaebuse esitaja taotluse õiguslik olemus ja asjakohane kohaldatav menetlusraamistik; ja 3) EMA vastus kaebuse esitaja taotluse sisu kohta.
Faktiline arusaam kaebuse esitaja taotlusest
33. EMA-le esitatud taotluses väljendas kaebuse esitaja end järgmiselt:
„Kavandatud muudatused on seotud ühes ELi liikmesriigis kasutamiseks märgistatud toote ülemärgistamisega, et võimaldada selle kasutamist teises ELi liikmesriigis.
Kavandatud muudatused hõlmavad karbi ja koti märgistamist ning pudeli etiketi esitamist sobivas keeles, mida patsient/proviisor saab pudelile kanda, kui see on kotist eemaldatud.”
34. Asjakohases kirjavahetuses viitas kaebuse esitaja „ümbermärgistamisele” ja „ülemärgistamisele”.
35. EMA 30. aprilli 2008. aasta vaidlustatud otsuses eelnes vahetult sisulisele järeldusele järgmine faktiline arusaam: „asjaolu, et [kaebuse esitaja] jätab pudeli selle turuleviimisel märgistamata [...]” (kohtujuristi kursiiv). Samas otsuses kasutas ta siiski ka mõistet „ülemärgistamine”.
36. Arvestades erinevaid termineid „ümbermärgistamine”,„ülemärgistamine” ja „märgistamata”, ei olnud ombudsman täiesti kindel, et osapooltel on kõnealuse taotluse kohta optimaalne ühine faktiline arusaam.
37. Vältimaks faktide vääritimõistmist ja võttes arvesse ombudsmani ilmset asjatundlikkuse puudumist ravimite märgistamise valdkonnas, pidas ta asjakohaseks, et EMA annaks kaebuse esitaja taotluse kohta täpse faktilise ülevaate. Ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanek sisaldas vastavat taotlust EMA-le.
Kaebuse esitaja taotluse õiguslik olemus ja asjakohane kohaldatav menetlusraamistik
38. EMA tagasilükkavas otsuses teatati kaebuse esitajale, et tema müügiloa muutmise taotlus „ei puuduta ravimi lõplikku muutmist; vaid võimalus märgistada karp, kott ja pudeli etikett üle mis tahes muus riigikeeles.“ Kaebuse esitaja sai sellest sõnumist aru nii, et EMA arvates ei puuduta taotlus sisuliselt võimalikku müügiloa muudatust. Kirjavahetuses EMA-ga ja seejärel kogu käesoleva uurimise jooksul selgitas kaebuse esitaja üksikasjalikult õiguslikke põhjuseid, miks ta sellise seisukohaga ei nõustu.
39. Ombudsman leidis, et kaebuse esitaja arusaam EMA eespool tsiteeritud avaldusest näis olevat mõistlik. EMA ei selgitanud siiski, kas ta kavatses tõepoolest asuda seisukohale, et kaebuse esitaja taotlus lihtsalt ei puudutanud võimalikku "müügiloa muudatust". EMA märkis selle asemel, et teha kindlaks ja selgitada õigusnorme, millele ta oma seisukoha rajas, et taotlus ei puuduta ravimi kui sellise lõplikku muutmist, ning võttis seejärel puhtalt faktiliselt kokku kaebuse esitaja taotluse.
40. Seega jäi ebaselgeks, kas EMA kavatses kaebuse esitajat sisuliselt teavitada sellest, et tema arvates on taotlus müügiloa muutmise taotluste jaoks ette nähtud menetluse kohaselt vastuvõetamatu.
41. Lisaks tegi EMA oma arvamuses ettepaneku, et tema arvates oleks kaebuse esitaja võinud taotleda oma otsuse suhtes õiguskaitset määruses 726/2004 ja direktiivis 2001/83 ette nähtud menetluse kaudu. Ta märkis, et õiguskaitsemenetlus on kohaldatav, kui asjaomane äriühing ei ole teadusliku hindamise tulemusega rahul.
42. See tekitas mitmeid küsimusi. Esiteks, kui EMA leidis, et kõnealune taotlus ei kuulu asjaomasesse kategooriasse, ei olnud selge, miks viidatud õiguskaitsemenetlus võis olla kaebuse esitajale kättesaadav; teiseks, kui kohaldatakse eespool nimetatud õiguskaitsemenetlust, ei olnud selge, miks EMA soovitas kaebuse esitajal pöörduda kas kohtusse või ombudsmani poole; ning kolmandaks ei olnud EMA otsuse aluseks oleva hinnangu teaduslik olemus ilmne.
43. Ombudsman palus EMA-l selgitada eespool nimetatud küsimusi oma ettepanekus sõbraliku lahenduse kohta.
EMA vastus kaebuse esitaja taotluse sisu kohta
44. Oma 30. aprilli 2008. aasta vaidlustatud otsuses teatas EMA kaebuse esitajale, et taotletud muudatusega, nagu EMA seda mõistab, kehtestatakse vähendatud märgistamisstandard, mida ei peeta direktiivi 2001/83/EÜ artikliga 55 kooskõlas olevaks.
45. Ombudsman märkis, et eespool nimetatud direktiivi artikkel 55 sisaldab kolme lõiku ja kahte ristviidet direktiivi teistele artiklitele; Samale artiklile viidatakse ka järgnevas artiklis. Need sätted sisaldasid nii väga spetsiifilisi kui ka väga üldisi spetsifikaate ja standardeid, mille kohaselt teatavad andmed, nagu „ravimi nimetus”,„kõlblikkusaeg” ja „partii number”, peavad sisalduma märgistuses, aga ka seda, et „artiklites 54, 55 ja 62 osutatud andmed peavad olema kergesti loetavad, selgelt arusaadavad ja kustutamatud”.
46. Seega näib, et asjaomastel õigusnormidel on nende endi mõistes ulatuslik kohaldamisala nii kindlatele kui ka konkreetsematele ja kohtuotsusel põhinevatele hinnangutele. Seetõttu oli veelgi olulisem tagada, et kaebuse esitajat teavitataks nõuetekohaselt EMA otsuse konkreetsest põhjusest. Seega oleks asjaomane otsus pidanud viitama asjaomas(t)ele õigusnormi(de)le, et tagada selle uuesti läbivaatamise võimalikkus ja võimaldada asjaomastel adressaatidel teha teadlik otsus selle kohta, kas ja kuidas nad peaksid taotlema selle otsuse uuesti läbivaatamist või läbivaatamist. Vaidlusaluses otsuses viidati siiski üksnes „vähendatud märgistamisstandardile”, mida ei ole ei kõnealuse direktiivi artiklis 55 ega sellele artiklile viitavates sätetes.
47. Ka EMA hilisemates vastustes kaebuse esitajale ei selgitatud seda küsimust põhjalikumalt. Seetõttu jäeti kaebuse esitajale väga ebamäärane teave selle kohta, miks EMA leidis, et taotletud muudatust ei saa lubada.
48. Ilma et see piiraks sisulise hindamise küsimust, asus ombudsman seega seisukohale, et hea halduse põhimõtete järgimiseks oleks EMA otsus pidanud olema selgem ja selgitavam ning sisaldama konkreetseid viiteid õigusaktidele.
49. Lisaks märkis ombudsman, et kaebuse esitaja kritiseeris EMA otsuse sisu põhjusel, et see ei ole kaebuse esitaja arvates kooskõlas EMA enda reguleerimistavaga.
50. Eelkõige palus kaebuse esitaja EMA-l selgitada, miks ta lubas paralleelturustajatel kasutada tava, mis on sarnane või isegi identne tavaga, mille jaoks kaebuse esitaja luba taotles.
51. Oma lühikeses vastuses ei vaidlustanud EMA kaebuse esitaja väidet, et ta lubas paralleelturustajatel teha seda, mida ta ei lubanud kaebuse esitajal teha. EMA ei esitanud seisukohti ega teavet selle kohta, kas lõpptulemus tarbijate või siseturu jaoks oleks sama. Samuti ei teavitanud ta kaebuse esitajat paralleelturustajatele juba antud loa konkreetsest õiguslikust alusest, et ta saaks erinevusest aru. EMA piirdus oma vastuses väitega, et müügiloa hoidjate, nagu ka kaebuse esitaja kohustused jäävad samaks, olenemata paralleelsetest kaubandustavadest.
52. Ilma et see piiraks asjaomaste küsimuste sisulist hindamist, märkis ombudsman, et EMA vastus jättis kaebuse esitaja täiesti teadmatusse, miks amet pidas erinevust põhjendatuks ja kaebuse esitaja olukorra seisukohast ebaoluliseks.
53. Ombudsman lisas, et on ütlematagi selge, et hea haldustava nõuab, et institutsioonid vastaksid adekvaatselt mõistlikele päringutele või argumentidele võimalike halduslike vastuolude või isegi ebavõrdse kohtlemise kohta. See kehtib eelkõige üksikisikutele adresseeritud konkreetsete haldusotsuste puhul. EMA vastus kaebuse esitajale kõnealuses küsimuses ei olnud deklaratiivses stiilis selle nõudega kooskõlas.
54. Eespool esitatud järeldusi arvesse võttes tegi ombudsman vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 5 vastava ettepaneku sõbraliku lahenduse leidmiseks.
55. Ombudsman tegi oma järeldusi arvesse võttes ettepaneku, et EMA võiks:
a) selgitada eespool osutatud faktilisi küsimusi;
b) vaatab uuesti läbi kaebuse esitaja taotluse õigusliku olemuse ja asjakohase kohaldatava menetlusraamistiku ning edastab oma järeldused, viidates nõuetekohaselt asjaomastele konkreetsetele õigusnormidele; ja
c) uurida punkthaaval kaebuse esitaja 7. augusti 2008. aasta kirjas esitatud õiguslikke argumente, edastades oma analüüsi koos asjakohaste viidetega konkreetsetele õigusnormidele.
Argumendid, mis esitati ombudsmanile pärast tema sõbraliku lahenduse ettepanekut
56. 26. aprillil 2011 esitas EMA oma vastuse ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekule.
57. Esiteks märkis EMA seoses ombudsmani nõutud faktiliste selgitustega, et kaebuse esitaja pakutud muudatused seisnesid a) karbi ja koti ülemärgistamises teises ELi keeles ja b) pudelietiketi esitamises kõnealuses keeles, mille pidi kinnitama patsient/proviisor.
58. Seda silmas pidades väitis EMA, et toote märgistamiseks on vaja kolmanda isiku sekkumist (nimelt peab apteeker/patsient pudelile füüsiliselt kinnitama pudeli etiketi). Seega väitis EMA, et ravim jääks müügiloa hoidja kontrollialast osaliselt märgistamata. Kui apteeker/patsient ei tee koostööd, ei märgita toodet selle liikmesriigi keeles, kus see turule lasti.
59. Teiseks, mis puudutab kaebuse esitaja taotluse laadi, siis tegi EMA ettepaneku, et kaebuse esitaja pakutud muudatus ei ole alternatiivne märgistamisviis, mida võiks pidada müügiloa vastuvõetavaks muudatuseks. EMA arvates kujutas kaebuse esitaja taotlus endast tegelikkuses varjatud erandit kohustusest märgistada toode kooskõlas kohaldatavate õigusaktidega.
60. Seoses võimalusega taotleda teadusliku arvamuse uuesti läbivaatamist selgitas EMA, et käesoleval juhul ei esitanud ta teaduslikku arvamust, vaid lükkas kaebuse esitaja taotluse tagasi, sest kavandatud muudatused ei olnud II tüübi muudatusena vastuvõetavad. EMA lisas, et ta on viidanud üksnes õigusele taotleda uuesti läbivaatamist kui võimalusele, mis on põhimõtteliselt kättesaadav igale taotlejale, kui ta soovib vaidlustada EMA otsust lükata taotlus teaduslikel põhjustel tagasi.
61. Kolmandaks väitis EMA kaebuse esitaja taotluse sisu kohta, et müügiloa omanike ja paralleelturustajate suhtes kohaldatakse erinevaid õigusnorme. Nii väitis EMA, et müügiloa omanikele märgistamise osas pandud kohustusi ei pea tingimata panema paralleelturustajatele. Seetõttu lükkas EMA tagasi kaebuse esitaja väite müügiloa hoidjate, näiteks kaebuse esitaja, ja paralleelturustajate vahelise diskrimineerimise kohta.
62. Oma seisukoha põhjendamiseks viitas EMA kohtuasjale T-123/00: Thomae vs. komisjon,[7] milles toonane Esimese Astme Kohus (nüüd Üldkohus) leidis, et müügiloa omanikele pandud õiguslikud kohustused erinevad paralleelsetele turustajatele pandud kohustustest.
63. EMA lisas, et ainsad muudatused, mida paralleelturustajad võivad teha tsentraalse müügiloaga toodete pakenditesse, on need, mis on rangelt vajalikud toote turustamiseks sihtliikmesriigis, näiteks kasutades pakendi asjakohast keeleversiooni ja teabelehte. EMA sõnul piirduvad paralleelturustajad sellistel juhtudel sellega, et annavad talle teada, et nad kavatsevad alustada müügiloa saanud ravimi turustamist teises liikmesriigis, ning esitavad koopia uuest märgistusest ja infolehest, mida kasutatakse sihtliikmesriigis.
64. EMA lisas, et kaebuse esitajat ja teisi müügiloa omanikke ei diskrimineerita, sest EMA ei ole kunagi heaks kiitnud müügiloa omaniku esitatud taotlusega sarnast taotlust.
65. Kaebuse esitaja taotluse tagasilükkamise põhjuste osas viitas EMA direktiivi 2001/83 V jaotisele (artiklid 54–69). EMA tugines eelkõige direktiivi 2001/83 artiklile 56. Selle sätte kohaselt peab teave, mis peab olema toote pakendil, olema kergesti loetav, selgelt arusaadav ja kustumatu. Lisaks on direktiivi 2001/83 artikli 63 lõikes 1 sätestatud, et kõnealune teave „esitatakse selle liikmesriigi ametlikus keeles või ametlikes keeltes, kus ravimit turustatakse”. Lisaks on määruse (EÜ) nr 726/2004 artikli 12 lõike 1 teises lõigus sätestatud, et „[s]amuti keeldutakse müügiloa andmisest [...], kui taotleja esitatud märgistus ja pakendi infoleht ei ole kooskõlas direktiivi 2001/83/EÜ V jaotisega.”
66. Eespool öeldut arvesse võttes lükkas EMA tagasi kaebuse esitaja väite, et märgistuse kavandatud muudatuse võib tagasi lükata üksnes juhul, kui ettepanek kujutab endast ohtu rahvatervisele. EMA järeldas seevastu, et ta on kohustatud märgistuse kavandatud muudatuse tagasi lükkama, kui taotleja ei ole tõendanud, et kavandatud muudatus vastab kohaldatavates õigusaktides sätestatud nõuetele. Eelkõige leidis EMA, et kaebuse esitaja pakutud märgistusel oleksid olnud järgmised tagajärjed: i) nõutavat teavet sisaldavat etiketti ei kinnitataks viivitamata toodet sisaldavale pudelile; ning ii) vastutus asjakohase märgise kinnitamise eest läheks müügiloa omanikult üle kolmandale isikule, st apteekrile või patsiendile. EMA arvates ei vasta see kavandatud märgistamismeetod eespool nimetatud õigusnormidele.
67. 30. juunil 2011 esitas kaebuse esitaja oma tähelepanekud EMA vastuse kohta sõbraliku lahenduse ettepanekule.
68. Esiteks, mis puudutab ombudsmani nõutud faktilisi selgitusi, siis kaebuse esitaja ei vaidlustanud EMA arusaamist faktilistest asjaoludest. Eelkõige ei vaielnud ta vastu sellele, et kavandatud muudatused seisnesid a) karbi ja koti ülemärgistamises teises liidu keeles ja b) pudeli etiketi esitamises kõnealuses keeles, mida pidi kasutama patsient/proviisor. Kaebuse esitaja ei nõustunud siiski EMA hinnangu ja järeldustega, mis põhinevad neil faktidel, sest need on kokkuvõtlikult esitatud allpool kolmandas punktis.
69. Teiseks rõhutas kaebuse esitaja seoses taotluse laadiga, et tema taotlust tuleks käsitada II tüüpi muudatuse taotlusena. Kaebuse esitaja arvates tuleks kõiki müügiloa hoidja kavandatud märgistuse muudatusi käsitleda de facto ja de jure muutmistaotlusena.
70. Kolmandaks, mis puudutab küsimuse sisu, siis väitis kaebuse esitaja, et EMA oleks pidanud muutmistaotluse heaks kiitma. Selle järelduse toetuseks esitas kaebuse esitaja mitu argumenti.
71. Ta väitis, et EMA väide, et müügiloa hoidjate ja paralleelturustajate suhtes kohaldatakse erinevaid pakendamis- või märgistamiseeskirju, on ekslik. Eelkõige viitas kaebuse esitaja määruse (EÜ) nr 726/2004 artikli 57 lõikele 1, milles on sätestatud, et Euroopa Ravimiamet täidab järgmisi ülesandeid: [...] o) ühenduse ravimialastes õigusaktides ja müügilubades sätestatud tingimuste täitmise kontrollimine käesoleva määruse kohaselt müügiloa saanud ravimite paralleelse turustamise korral.” Lisaks väitis kaebuse esitaja, et komisjoni teatises selliste ravimpreparaatide paralleelimpordi kohta, millele on müügiluba juba antud [8] (edaspidi "teatis"), ei ole midagi, mis viitaks sellele, et müügiloa omanike ja paralleelturustajate suhtes tuleks kohaldada erinevaid pakendamis- või märgistamiseeskirju.
72. Lisaks märkis kaebuse esitaja, et teatises on sätestatud, et „ainsad toote muudatused, mida võib nõuda paralleelse turustamise võimaldamiseks, on muudatused märgistuse ja pakendi infolehe sõnastuses, et need vastaksid [kohaldatavatele õigusaktidele]“. Lisaks sätestatakse teatises, et „pakendis oleva toote algset seisukorda ei tohi otseselt ega kaudselt mõjutada ning pakendi suuruse mis tahes muutmine peab olema nõuetekohaselt põhjendatud, st tuleb tõendada, et see on rangelt vajalik sihtliikmesriigis paralleelselt turustatava toote turustamiseks samadel tingimustel kui müügiloa hoidja turustatav toode.”
73. Kaebuse esitaja märkis ka, et EMA viidatud kohtupraktika, nimelt kohtuasi T-123/00: Thomae vs. komisjon, ei puuduta paralleelset turustamist ega toeta seega EMA seisukohta.
74. Eespool öeldut arvesse võttes kordas kaebuse esitaja, et EMA keeldumine tema taotluse vastuvõtmisest oli diskrimineeriv, kuna paralleelturustajate tehtud sarnased muudatused on heaks kiidetud.
Ombudsmani hinnang pärast sõbraliku lahenduse ettepanekut
75. Selguse huvides tuletab ombudsman meelde, et lihtsamalt öeldes puudutas kaebuse esitaja taotlus karbi ja koti ülemärgistamist sihtliikmesriigi asjaomases keeles. Lisaks tegi kaebuse esitaja ettepaneku esitada sobivas keeles pudelimärgis, mille patsient/proviisor saaks pudelile kinnitada, kui see on kotist eemaldatud.
76. Võttes arvesse EMA vastust ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekule ja kaebuse esitaja tähelepanekuid EMA vastuse kohta, näib, et pooltevaheline lahkarvamus puudutab peamiselt ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekus tõstatatud kolmandat küsimust.
77. Esiteks, mis puudutab ombudsmani nõutud faktilisi selgitusi, siis näib, et pooled on jõudnud kaebuse esitaja taotluse suhtes ühisele arusaamisele. Nende lahkarvamus näib keskenduvat pigem taotluse hindamisele kui taotluse aluseks olevatele asjaoludele.
78. Teiseks, mis puudutab kaebuse esitaja taotluse õiguslikku olemust, siis pärast seda, kui oli hoolikalt analüüsitud EMA vastust sõbraliku lahenduse ettepanekule ja kaebuse esitaja tähelepanekuid, näib, et EMA hindas taotlust müügiloa II tüübi muudatuse taotlusena. EMA järeldas siiski, et see II tüübi muudatuse taotlus ei ole vastuvõetav. Ombudsman leiab, et kui EMA teatas, et kaebuse esitaja taotlus on "vastuvõetamatu", tähendas see tegelikult, et see oli vastuvõetamatu, sest see oli vastuolus kaebuse esitaja kohustusega märgistada toode vastavalt kohaldatavatele ELi õigusaktidele. Seetõttu näib ombudsmani arvates, et pooled on jõudnud ühisele arusaamisele kaebuse esitaja taotluse õiguslikust olemusest. Nad ei ole siiski ühel meelel selles, milline peaks olema selle taotluse tulemus.
79. Kolmandaks tuletab ombudsman seoses kaebuse esitaja taotluse tagasilükkamise sisuliste põhjustega meelde, et määruse 726/2004 artikli 12 lõikes 1 on sätestatud, et müügiloa andmisest keeldutakse, kui märgistus ja pakendi infoleht ei ole kooskõlas direktiivi 2001/83 V jaotisega. Nende eeskirjade koostoimest võib järeldada, et nagu EMA välja pakkus, on müügiloa hoidja kohustatud tagama, et tema tooted on turule laskmisel nõuetekohaselt märgistatud. EMA selgitustest nähtub, et tema arvates tähendab see, et asjakohast teavet sisaldavad etiketid selle liikmesriigi keeles, kus ravim turule viiakse, peab ravimile kinnitama müügiloa omanik ise (või keegi tema kontrolli all) ning seda ülesannet ei saa jätta kolmandatele isikutele, kelle üle müügiloa omanikul puuduvad kontrollivahendid. EMA väitis, et kui asjaomane kolmas isik ei tee koostööd (st kui apteeker või patsient ei kinnita pudelile etiketti), viiakse ravim turule, ilma et seda märgistataks sihtliikmesriigi keeles, mis on vastuolus direktiivi 2001/83 artikli 61 lõikega 3. Ombudsman peab neid argumente veenvateks.
80. Lisaks nõuab üks direktiivi 2001/83 V jaotise sätetest, nimelt artikkel 56, et teave, mis peab olema pakendil, peab olema "kustumatu". On raske mõista, kuidas saaks seda nõuet täita, kui – nagu käesoleval juhul – etiketti, mis sisaldab asjakohast teavet selle liikmesriigi keeles, kus toode turule viiakse, ei kinnitata pudelile algusest peale.
81. Kaebuse esitaja ei ole oma märkustes esitanud ühtegi argumenti, mis kinnitaks seisukohta, et olenemata väidetavast diskrimineerimisest, mis tuleneb EMA positsioonist paralleelturustajate suhtes (mida käsitletakse allpool), on kavandatud märgistamismeetod kooskõlas eespool nimetatud märgistamissätetega. Lisaks leiab ombudsman vastupidiselt kaebuse esitaja väitele, et EMA seisukoht, et ta peaks muudatuse taotluse tagasi lükkama, kui see ei vasta kohaldatavatele märgistamisnõuetele,[9] ja mitte ainult juhul, kui on tõendatud, et ettepanek kujutab endast ohtu rahvatervisele (nagu kaebuse esitaja soovitas), on mõistlik.
82. Lisaks leiab ombudsman, et EMA seisukoht, et kaebuse esitaja kavandatud märgistamismeetod ei ole kooskõlas kohaldatavate märgistamist käsitlevate õigusaktidega, näib olevat õige.
83. Kaebuse esitaja väidetavat diskrimineerimist käsitleva väitega seoses tuletab ombudsman meelde, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nõuab võrdse kohtlemise üldpõhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud [10].
84. On selge, et kaebuse esitaja ja teised müügiloa omanikud oleksid võrreldavas olukorras. Kaebuse esitaja ei ole aga väitnud, et EMA on lubanud teistel müügiloa hoidjatel kasutada kaebuse esitaja soovitatud märgistamistavasid. Lisaks ei leidnud ombudsman käesoleva uurimise käigus ühtegi viidet sellele, et see tegelikult nii oleks olnud.
85. Paralleelimportijate ja müügiloa hoidjate kohta väitis kaebuse esitaja, et EMA on lubanud paralleelturustajatel kasutada samu märgistamistavasid, mida pakkus välja kaebuse esitaja. Ombudsman märgib, et EMA ei ole seda faktiväidet sõnaselgelt vaidlustanud, kuigi ombudsman juhtis sellele sõnaselgelt tähelepanu.
86. Igal juhul leiab ombudsman, et müügiloa omanik ja paralleelimportija ei ole tingimata samas olukorras seoses konkreetse ravimi turuleviimisega. Nagu EMA õigesti märkis, ei saa paralleelturustajad erinevalt müügiloa hoidjatest taotleda müügiloa muutmist. Lisaks on ainsad muudatused, mida paralleelturustajad võivad ravimite pakenditesse teha, need, mis on vajalikud kõnealuse toote turustamiseks sihtliikmesriigis. Tegelikult peab paralleelkaubanduse olemuse tõttu paralleelturustaja sageli tegema muudatusi tagamaks, et pakend ja märgistus on sihtliikmesriigi keeles (kuna väga sageli ei ole sihtliikmesriigi keel sama kui selle liikmesriigi keel, kus müügiloa hoidja toote turule viis). Erinevalt müügiloa omanikest, kes võivad muuta toote algset märgistust ja kohandada seda sihtliikmesriigiga, ei ole paralleelturustajal seda võimalust ja ta peab sellisel juhul tingimata tegelema ümbermärgistamisega.
87. Kaebuse esitaja märkis õigesti, et kohtuasi T-123/00: Thomae vs. komisjon ei toeta EMA seisukohta, sest see ei puuduta paralleelkaubandust. Euroopa Ravimiameti seisukohta kinnitab siiski teatis, milles, nagu kaebuse esitaja ise märkis, on sätestatud, et „ainsad ravimi muudatused, mida võib nõuda paralleelse turustamise võimaldamiseks, on muudatused märgistuse ja pakendi infolehe sõnastuses, et need vastaksid [kohaldatavatele õigusaktidele]“. Seepärast märgitakse käesolevas teatises selgelt, et paralleelturustajad võivad keelelistel põhjustel olla sunnitud tegema märgistuses ja pakendi infolehes teatavaid muudatusi.
88. Lisaks ei toeta määruse 726/2004 artikli 57 lõige 1 vastupidi kaebuse esitaja väidetele seisukohta, et müügiloa omanike ja paralleelturustajate suhtes kohaldatakse samu märgistamiseeskirju. Tegelikult on selles sättes üksnes sätestatud, et üks EMA ülesannetest on tagada, et paralleelturustajad täidaksid ELi õigusaktides ja müügilubades kehtestatud kohaldatavaid tingimusi.
89. Eeltoodut arvesse võttes leiab ombudsman, et EMA otsus, mis toob kaasa sellise müügiloa hoidja nagu kaebuse esitaja ja paralleelturustajate erineva kohtlemise seoses ravimite pakendamise ja märgistamisega, ei riku tingimata võrdse kohtlemise põhimõtet.
90. Seetõttu järeldab ombudsman, et EMA-l oli õigus kaebuse esitaja II tüübi muudatuse taotlus tagasi lükata ja et ta on käesoleva uurimise käigus seda tagasilükkamist nõuetekohaselt põhjendanud. Seetõttu tuleks kaebuse esitaja väide ja sellega seotud väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
91. Isegi kui eeldada käesoleva analüüsi huvides, et müügiloa omanikud ja paralleelturustajad on võrreldavas olukorras ning et EMA lubas paralleelturustajatel kasutada samu märgistamistavasid, mida pakkus välja kaebuse esitaja, ei kohustaks see tingimata EMA-d kaebuse esitaja taotlust heaks kiitma. Eespool selgitatud põhjustel ei oleks kavandatud märgistamismeetod kooskõlas kohaldatavate märgistamist käsitlevate õigusaktidega. Seega ei anna sellises hüpoteetilises olukorras asjaolu, et EMA võis ekslikult anda paralleelturustajatele loa selliseks õigusvastaseks tegevuseks, kaebuse esitajale õigust saada EMA heakskiit samale tegevusele. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine ühitada seaduslikkuse põhimõttega, mille kohaselt ei saa isik oma nõude toetuseks tugineda kolmanda isiku kasuks toime pandud õigusvastasele teole [11]. Seega oleks EMA sellisel hüpoteetilisel juhul kohustatud tegema vajalikud järeldused, et vältida paralleelturustajate tegevust, mis ei ole kooskõlas kohaldatavate märgistamisalaste õigusaktidega.
B. Järeldused
Kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega:
Käesolevas asjas ei ole vaja läbi viia täiendavaid uurimisi.
P. Nikiforos Diamandouros
Strasbourg, 26. aprill 2012
[1] Tuleb märkida, et varem oli Euroopa Ravimiameti akronüüm "EMEA". Seetõttu esineb mõnes käesolevas otsuses tsiteeritud lõigus akronüüm "EMEA", mitte "EMA".
[2] Komisjoni 3. juuni 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1085/2003, mis käsitleb nõukogu määruse (EMÜ) nr 2309/93 reguleerimisalasse kuuluvate inimtervishoius ja veterinaarias kasutatavate ravimite jaoks antud müügilubade tingimuste muudatuste läbivaatamist, ELT L 159, lk 24.
[3] Komisjoni 31. märtsi 2004. aasta määrus (EÜ) nr 726/2004, milles sätestatakse ühenduse kord inim- ja veterinaarravimite lubade andmise ja järelevalve kohta ning millega asutatakse Euroopa Ravimiamet (ELT 2004, L 136, lk 1; ELT eriväljaanne 13/34, lk 224).
[4] Nõukogu 22. juuli 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 2309/93, milles sätestatakse ühenduse kord inim- ja veterinaarravimite lubade andmise ja järelevalve kohta ning millega asutatakse Euroopa Ravimihindamisamet, EÜT 1993, L 214, lk 1.
[5] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiiv 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta (EÜT L 311, lk 67; ELT eriväljaanne 13/27, lk 69).
[6] Vt ELi toimimise lepingu artikli 228 lõige 1 ja Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 2 lõige 1.
[7] Otsus kohtuasjas T-123/00: Thomae vs. komisjon, EKL 2002, lk II-5193.
[8] KOM(2003) 839 lõplik.
[9] Vt määruse (EÜ) nr 726/2004 artikli 12 lõige 1.
[10] Vt nt 30. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-133/09: József Uzonyi vs. Mezogazdasági és Vidékfejlesztési Hivatal Központi Szerve, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 31.
[11] Vt otsus kohtuasjas 246/83: De Angelis vs. komisjon, EKL 1985, lk 1253, punkt 17; otsus kohtuasjas 134/84: Williams vs. kontrollikoda, EKL 1985, lk 2225, punkt 14, ja otsus kohtuasjas T-347/94: Mayr-Melnhof vs. komisjon, EKL 1998, lk II-1751, punkt 334.