Kaebuse taust

1. Kaebuse esitaja on Euroopa Liidu Üldkohtu endine kohtunik. Üldkohus moodustab koos Euroopa Kohtuga osa Euroopa Liidu Kohtust (edaspidi „Euroopa Kohus“).

2. 2016. aasta juulis ja augustis esitas kaebuse esitaja, kes oli endiselt Üldkohtu kohtunik, Euroopa Liidu Kohtule 13 teabenõuet. Tema taotlused puudutasid järgmist: Euroopa Liidu Kohtu seisukoht ja teabevahetus teiste ELi institutsioonidega teatavates seadusandlikes küsimustes; teatavate IT-rakenduste arendamine ja kulud; värbamisküsimused; üksikasjad Euroopa Liidu Kohtu ja kohtu liikme vahelise vaidluse kohta, mis käsitleb Euroopa Liidu Kohtu liikmete ja endiste liikmete käitumisjuhendi ^[1] kohaldamist tema suhtes; kuidas kasutatakse Euroopa Liidu Kohtu ametlikke autojuhte; ning kohtunike tööreisid ja ametiväline tegevus.

3. Kui Euroopa Liidu Kohus vastas 13. oktoobril 2016, ei olnud kaebuse esitaja enam kohtunik. Seetõttu teatas Euroopa Liidu Kohus talle, et ta ei saa talle taotletud teavet esitada. Ta tuletas talle meelde endiste kohtunike kohustust austada Euroopa Liidu Kohtu arutelude saladust, käituda ausalt ja diskreetselt ning hoiduda tegemast avalikke märkusi, mis võivad kahjustada Euroopa Liidu Kohtu mainet.

4. Ajavahemikul 2016. aasta detsembrist kuni 2017. aasta novembrini esitas kaebuse esitaja neli dokumentidele juurdepääsu taotlust ^[2] (edaspidi „taotlused I–IV“) kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu dokumentidele juurdepääsu käsitlevate kohaldatavate eeskirjadega ^[3] (edaspidi „Euroopa Liidu Kohtu dokumentidele juurdepääsu käsitlevad eeskirjad“).

5. 14. detsembril 2016 taotles kaebuse esitaja juurdepääsu mitmele dokumendile (I taotlus), sealhulgas: käitumisjuhendi vastuvõtmisega seotud dokumendid; dokumendid ja teave isiku võimaliku nimetamise kohta Euroopa Liidu Kohtu kõrgemale ametikohale; ning tööreisid, kus kasutatakse Euroopa Liidu Kohtu ametlikke autojuhte. Lõpuks andis Euroopa Liidu Kohus nendele dokumentidele osalise juurdepääsu.

6. 27. jaanuaril 2017 taotles kaebuse esitaja üldsuse juurdepääsu dokumentidele, mida Euroopa Liidu Kohtu endine president ja Saksamaa ametiasutused vahetasid aastatel 2011–2015, ning loetelu kõigist dokumentidest, mille endine president saatis ELi valitsustele (teine taotlus). Euroopa Liidu Kohus märkis, et ta ei leidnud dokumente, mida oleks vahetanud Euroopa Liidu Kohtu endine president ja Saksamaa ametiasutused, ning et taotletud loetelu ei olnud olemas. Kaebuse esitaja vaidlustas Euroopa Liidu Kohtu otsused I ja II taotluse kohta Üldkohtus ^[4].

7. 22. märtsil 2017 taotles kaebuse esitaja juurdepääsu kolmeteistkümnele dokumendikogumile (III taotlus). Nende hulka kuulusid järgmised dokumendid: seotud ettepanekuga kahekordistada Üldkohtu kohtunike arvu; IT-rakenduse arendamise kohta („eesistujate veebisait“); direktori töölevõtmise kohta; juhtumi suunamine käitumisjuhendi komiteele; ametlike sõidukijuhtide kasutamise kohta Euroopa Liidu Kohtus; ning Üldkohtu reformi ning parlamendiliikmete lubatud tööreiside ja parlamendivälise tegevuse kohta.

8. Lõppkokkuvõttes andis Euroopa Liidu Kohus kaebuse esitajale osalise juurdepääsu, avalikustades 190 tema taotlusega hõlmatud dokumenti (kokku 1686 lehekülge).

9. 17. augustil 2017 esitas kaebuse esitaja taotluse üldsuse juurdepääsuks dokumentidele (IV taotlus) seoses 12 dokumendikogumiga. Need hõlmasid järgmist: Euroopa Liidu Kohtu endise presidendi ja ELi institutsioonide vahel tema ametiaja jooksul saadetud kirjade loetelu; kõrgema astme töötaja „väljumistoetus”, tema palk ja tehtud töö üksikasjad; direktori ametisse nimetamise põhjused; ametlike sõidukijuhtide konkreetsete reisitaotluste heakskiitmine; Euroopa Liidu Kohtule esitatud taotlused üldsuse juurdepääsuks dokumentidele, mis ei ole seotud seadusandlike menetlustega; ning 75 tema enda memorandumit ja 25 nendega seotud dokumenti.

10. Lõpuks andis Euroopa Liidu Kohus sellele taotlusele osalise juurdepääsu, avalikustades 557 dokumenti (kokku 2960 lehekülge).

11. Kaebuse esitaja ei olnud rahul ja pöördus 14. novembril 2017 ombudsmani poole. Ta esitas oma kaebuse ajakohastatud versiooni 20. märtsil 2018.

12. Kaebuse esitaja ei väljendanud oma kaebuses muret mitte ainult selle pärast, kuidas Euroopa Liidu Kohus käsitles tema dokumentidele juurdepääsu taotlusi, vaid ka selle pärast, kuidas Euroopa Liidu Kohus oli muutnud parlamendiliikmete ja endiste parlamendiliikmete käitumisjuhendit. Tema arvates on Euroopa Liidu Kohus rikkunud erinevaid eeskirju, laiendades seadustiku kohaldamisala ka kohtuvälistele küsimustele.

Uurimine

13. Ombudsman algatas uurimise seoses kaebuse esitaja murega, et Euroopa Liidu Kohus: a) laiendas parlamendiliikmete ja endiste parlamendiliikmete käitumisjuhendit nii, et see hõlmaks mitte ainult kohtu-, vaid ka haldusküsimusi; ning B) käsitles ebaõigesti kaebuse esitaja III ja IV taotlust dokumentidele juurdepääsuks ^[5].

14. Uurimise käigus kohtus ombudsmani uurimisrühm Euroopa Liidu Kohtuga ja tutvus asjaomase toimikuga ^[6]. Ombudsman kaalus ka Euroopa Liidu Kohtu vastust pärast kontrollikoosoleku aruannet ^[7] ja kaebuse esitaja märkusi.

A. Käitumisjuhendi laiendamine haldusküsimustele

Ombudsmanile esitatud argumendid

15. Kaebuse esitaja väitis, et 2016. aastal vastu võetud käitumisjuhend, milles märgiti, et „M embers täidab oma kohustust kasutada kohtu- ja haldusasjades kaalutlusõigust“^[8], läks kohtu põhikirjast ^[9] kaugemale. Põhikirjas on sätestatud liikmete kohustus hoida „kohtu nõupidamiste saladust”^[10]. Kaebuse esitaja arvates viitab see säte üksnes kohtulikele aruteludele, mitte haldusasjadele. Ta väitis, et käitumisjuhendi kohaldamisala laiendamine rikub ka läbipaistvuseeskirju, õigust heale haldusele, õigust pöörduda ombudsmani poole, sõnavabadust ja rikkumisest teatajate kaitset.

16. Oma vastuses ombudsmanile seadis Euroopa Liidu Kohus kahtluse alla, kas ombudsman võiks käitumisjuhendit uurida. Ta märkis, et ombudsmanil ei ole õigust esitada Euroopa Liidu Kohtule järelepärimisi, kui ta tegutseb õigusemõistjana. ^[11] Euroopa Liidu Kohtu puhul määratletakse käitumisjuhendis Euroopa Liidu Kohtu praeguste ja endiste liikmete kohustused. Need on lahutamatult seotud parlamendiliikmete õigusemõistmise ülesannetega. Seetõttu kuulub käitumisjuhendi vastuvõtmine mõiste „õigusalane tegevus“ alla. Lisaks märkis ta, et küsimus, kas käitumisjuhendi vastuvõtmine on „õigusalane tegevus“, on praegu Üldkohtus pooleli (seoses kaebuse esitaja tühistamishagiga Euroopa Liidu Kohtu otsuste peale, millega jäeti rahuldamata tema taotlused I ja II).

17. Igal juhul ei olnud ükski kaebuse esitaja esitatud väide Euroopa Liidu Kohtu hinnangul põhjendatud. Euroopa Liidu Kohtu jaoks ei laiendanud käitumisjuhend parlamendiliikmete diskreetset käitumist käsitlevate sätete kohaldamisala haldusküsimustele. Tegelikult hõlmas varasem käitumisjuhend, milles nõuti, et parlamendiliikmed hoiduksid kontrollikoja mainet kahjustada võivatest avalikest avaldustest,^[12] ka haldusküsimusi.

18. Lisaks märkis Euroopa Liidu Kohus, et kohustus käituda diskreetselt kajastab õigusriigi põhimõtte austamise aluspõhimõtet ning vajadust kaitsta Euroopa Liidu Kohtu autoriteeti ja sõltumatust.^[13] Ta märkis, et kui praegune või endine liige kritiseerib avalikult Euroopa Liidu Kohtu toimimist, õõnestavad nad selle autoriteeti. Kuna Euroopa Liidu Kohtu liikmetel on kõrge positsioon, kalduvad üldsus ja meedia vähem kahtlema nende tehtud kriitika õigsuses. Euroopa Liidu Kohus, kes on oma sõltumatuse tagamiseks kohustatud kasutama kaalutlusõigust, ei saa sellisele kriitikale otseselt vastata. Ta lisas, et samasugune kohustus käituda diskreetselt kehtib ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (endiste) kohtunike ^{suhtes [14].}

19. Samas rõhutas Euroopa Liidu Kohus, et kaalutlusõiguse kasutamise kohustus ei takista (endistel) parlamendiliikmetel teatamast Euroopa Liidu Kohtuga seotud õigusrikkumistest. Siiski peavad nad seda tegema ELi aluslepingutes ja ELi õigusaktides sätestatud mehhanismide abil; see tähendab, et sõltuvalt küsimuste laadist pöördutakse Euroopa Ombudsmani, Euroopa Parlamendi, Euroopa Kontrollikoja või Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) poole.

20. Kaebuse esitaja vaidlustas oma märkustes Euroopa Liidu Kohtu seisukoha, et praegustel või endistel parlamendiliikmetel on keelatud kohut avalikult kritiseerida. Ta väitis, et Euroopa Liidu Kohtu viide Euroopa Inimõiguste Kohtu eeskirjadele, mis nõuavad, et kohtunikud kasutaksid kohtumenetluses kaalutlusõigust, on valikuline ja eksitav. Ta väitis, et Euroopa Inimõiguste Kohtu [15] sõnul on sõnavabadus rikkumisest teatajate kaitse oluline osa. Ta ütles, et Euroopa Liidu Kohus jättis selle tähelepanuta, kuna see ei kaitse rikkumisest teatajaid. Ta rõhutas ka, et meedia püüab alati tõde välja selgitada, mitte lihtsalt tugineda üksikisikute, näiteks endiste parlamendiliikmete avalikele avaldustele. Ta väitis ka, et käitumisjuhendis tuleks sõnaselgelt sätestada, et kaalutlusõiguse kasutamise kohustus ei takista (endistel) parlamendiliikmetel teatamast väidetavatest rikkumistest ELi õiguse alusel kättesaadavate mehhanismide kaudu.

Ombudsmani hinnang

21. Ombudsman ei saa uurida Euroopa Liidu Kohtu tegevust, kui see tegutseb õigusemõistjana.^[16] Lisaks ei saa ombudsman uurida kaebusi, mille puhul tõstatatud küsimused on või on olnud kohtumenetluse objektiks.^[17]

22. Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud seda, et küsimus, kas käitumisjuhendi vastuvõtmine kujutab endast „õigusalast tegevust“, on kesksel kohal tühistamishagis, mille ta esitas Üldkohtule Euroopa Liidu Kohtu otsuste peale, millega lükati tagasi tema juurdepääsutaotlused I ja II ^[18].

23. Ombudsman ei saa käsitleda kaebuse esitaja argumente käitumisjuhendi kohta, sest see tähendaks, et ombudsman peab võtma seisukoha selle kohta, kas käitumisjuhendi vastuvõtmine kujutab endast õigusalast tegevust, mis on praegu kohtumenetluse teema.

24. Samas väljendab ombudsman heameelt Euroopa Liidu Kohtu selgituste üle, et kaalutlusõiguse kohustus ei võta parlamendiliikmetelt õigust pöörduda Euroopa Parlamendi, ombudsmani, kontrollikoja või OLAFi poole, et teatada mis tahes õigusvastasusest või haldusomavolist seoses Euroopa Liidu Kohtu toimimise ja sisemise toimimisega. Seoses kaebuse esitaja väitega, et käitumisjuhendis tuleks sõnaselgelt sätestada, et kaalutlusõiguse kasutamise kohustus ei takista (endistel) parlamendiliikmetel teatada väidetavatest rikkumistest ELi õiguse alusel kättesaadavate mehhanismide kaudu, eeldab ombudsman, et praegused ja endised parlamendiliikmed on selliste mehhanismide kasutamisega kursis.

25. Eespool öeldut arvesse võttes lõpetab ombudsman kaebuse selle aspekti uurimise ^[19].

B. Juurdepääs dokumentidele

 Sissejuhatav märkus

26. Oma vastuses märkis Euroopa Liidu Kohus, et kuna tema otsuseid dokumentidele juurdepääsu taotluste III ja IV kohta ei vaidlustatud Üldkohtus ettenähtud tähtaja jooksul, on need lõplikud [20].

27. Ombudsmani ülesanne on kontrollida, kas ELi institutsioon on taotluste menetlemisel kohaldanud dokumentidele juurdepääsu käsitlevaid asjakohaseid eeskirju ja kohtupraktikat korrektselt ja mõistlikult. Kui ombudsman leiab, et juurdepääsu keelav otsus ei olnud põhjendatud, võib ta paluda asjaomasel ELi institutsioonil kaaluda (täiendava) juurdepääsu andmist dokumentidele, esitades ettepanekuid lahenduste, soovituste ja/või ettepanekute kohta. Sellistel juhtudel võetavate meetmete üle otsustab asjaomane institutsioon. Kui institutsioon, kes on keeldunud andmast üldsusele juurdepääsu dokumendile, muudab hiljem oma seisukohta, ei ole õiguslikku põhjust, miks ta ei võiks teha uut otsust dokumendile juurdepääsu andmise kohta. Ombudsman ei saa kohustada ELi institutsioone või organeid tühistama juba tehtud otsuseid. Siiski võib ta [21] selliseid otsuseid hinnata isegi pärast seda, kui on möödunud tähtaeg nende õiguslikuks vaidlustamiseks Üldkohtus. Kui ta seda teha ei saa, siis on raske näha, et seadusandja oleks nimetanud ombudsmani koos Euroopa Kohtuga üheks kahest õiguskaitsevahendist, mis on rahulolematutele taotlejatele kättesaadav ELi õigusnormides, mis käsitlevad üldsuse juurdepääsu dokumentidele [22].

28. Selleks uurib ombudsman allpool kaebuse esitaja argumente selle kohta, kuidas käsitleti tema kahte dokumentidele juurdepääsu taotlust (III ja IV taotlus), ning eelkõige seda, et: a) Euroopa Liidu Kohtu läbivaadatud juurdepääsueeskirjad piiravad läbipaistvust võrreldes varasemate eeskirjadega ^[23]; b) Euroopa Liidu Kohtu põhjendused juurdepääsu keelamisel on eri kohtuasjades erinevad; c) Euroopa Liidu Kohtu vastused ei ole läbipaistvad ja ainult otsused tema esialgsete otsuste läbivaatamise taotluste kohta on piisavalt põhjendatud; d) Euroopa Liidu Kohus käsitleb teatavaid dokumentidele juurdepääsu taotlusi teabenõuetena; e) Euroopa Liidu Kohus tugineb dokumentidele juurdepääsu keelamisel liigselt isikuandmete kaitse erandile; ja f) Euroopa Liidu Kohus kvalifitseerib haldusdokumendid ekslikult oma õigusemõistmise osaks.

a) Kehtivad Euroopa Liidu Kohtu juurdepääsueeskirjad tagavad väiksema läbipaistvuse

 Ombudsmanile esitatud argumendid

29. Kaebuse esitaja väitis, et Euroopa Liidu Kohtu praegused juurdepääsueeskirjad tagavad väiksema läbipaistvuse kui varasemad eeskirjad ^[24] ja on seega vastuolus ELi aluslepingutega ^[25]. Tema arvates on kehtivate eeskirjade tagajärjeks paljude dokumentidele juurdepääsu taotluste tagasilükkamine. Kaebuse esitaja viitas ka Euroopa Kontrollikoja hiljutisele aruandele, milles kritiseeriti asjaolu, et kohus jättis kontrollikojale esitamata mitu sisedokumenti, takistades seega kontrollikojal analüüsida kohtu liikmete tööd ^[26].

30. Oma vastuses märkis Euroopa Liidu Kohus, et eeskirjade muutmise põhjus oli tsentraliseerida ja ühtlustada oma esialgsed vastused dokumentidele juurdepääsu taotlustele.^[27] Ta märkis, et nii praegustes kui ka varasemates eeskirjades sätestatud erandid dokumentidele juurdepääsu õigusest olid sisuliselt samad ja sisuliselt samad kui dokumentidele üldsuse juurdepääsu käsitlevad eeskirjad, mida kohaldatakse teiste ELi institutsioonide suhtes (määrus 1049/2001)^[28].

Ombudsmani hinnang

31. Ombudsman nõustub Euroopa Liidu Kohtuga, et Euroopa Liidu Kohtu praegustes ja endistes juurdepääsueeskirjades ning määruses 1049/2001 sätestatud erandid dokumentidele juurdepääsu õigusest on sisuliselt samad. Seega ei ole praegused eeskirjad piiravamad kui varasemad. Praegused ja varasemad eeskirjad on kooskõlas ELi aluslepingute sätetega dokumentidele juurdepääsu ja läbipaistvuse kohta.

32. Lisaks ei ole kaebuse esitaja esitanud ühtegi veenvat argumenti, et põhjendada oma väidet, et Euroopa Liidu Kohus kasutab kehtivaid eeskirju selleks, et süstemaatiliselt keelduda üldsuse dokumentidele juurdepääsu taotluste rahuldamisest ja seega piirata läbipaistvust.

33. Ka kaebuse esitaja mainitud kontrollikoja aruanne ei ole selles suhtes asjakohane. Aruandes märgitakse, et kontrollikoda ei saanud hinnata selliste tegurite nagu kohtuasjade keerukuse mõju Euroopa Liidu Kohtu kohtuasjade haldamise protsessile, kuna teatavaid kohtunike ja kohtujuristide vahel pooleliolevate kohtuasjade kohta vahetatud dokumente kontrollikojale ei avaldatud. Euroopa Liidu Kohus ei võimaldanud neile dokumentidele juurdepääsu, et hoida oma nõupidamiste saladust kooskõlas kohaldatavates õigusnormides sätestatud eranditega.

b) Dokumentidele juurdepääsu keelamise põhjenduste vastuolulisus

Ombudsmanile esitatud argumendid

34. Kaebuse esitaja väitis, et Euroopa Liidu Kohus muudab korrapäraselt dokumentidele juurdepääsu andmisest keeldumise põhjuseid. Ta viitas erinevatele põhjustele, mille Euroopa Liidu Kohus esitas, kui ta keeldus avaldamast ühte oma memorandumit teisele isikule, võrreldes põhjustega, mis esitati vastusena tema taotlusele tutvuda sama dokumendiga. Ta viitas ka asjaolule, et ta sai dokumendid juhtide reisilubade kohta oma taotluse I alusel, kuid esialgu mitte vastuseks tema taotlusele IV (kuigi Euroopa Liidu Kohus avalikustas need dokumendid hiljem). Lisaks seadis Euroopa Liidu Kohus esialgu kahtluse alla, kas tema IV taotlus on vastuvõetav, kuid rahuldas selle hiljem. Lõpetuseks märkis ta, et ta on varem saanud dokumente, millest ei ole redigeeritud parlamendiliikmete märkusi õigus- ja haldusküsimuste kohta, samal ajal kui sarnased märkused on redigeeritud muudel juhtudel [29].

35. Vastuseks väitis Euroopa Liidu Kohus, et ombudsmani uurimine puudutab ainult kaebuse esitaja juurdepääsutaotlusi, mitte teiste isikute esitatud taotlusi. Igal juhul keeldus ta samadel põhjustel võimaldamast tutvuda nii kaebuse esitaja kui ka teise isiku taotlusega, esitades täiendavaid põhjendusi, et kajastada iga taotluse eripära. Reisiloa taotluse kohta väitis Euroopa Liidu Kohus, et tema otsus taotluse I kohta on poolelioleva kohtumenetluse ese ega kuulu seega ombudsmani uurimise alla. Igal juhul on dokumentidele üldsuse juurdepääsu taotluste menetlemise kaheetapilisele menetlusele omane, et otsus ja/või põhjendus võivad mõlemas etapis (esialgne vastus, uuesti läbivaatamise otsus) olla erinevad. Lisaks on tema põhjendused parlamendiliikmete märkuste avalikustamata jätmise kohta seotud Euroopa Liidu Kohtu juurdepääsueeskirjade kohaldamisalaga, mis on Üldkohtus kaebuse esitaja juhtumi teema. Igal juhul, kui dokumendi teatud lõigud jäeti ekslikult välja, ei tähenda see, et teiste dokumentide sarnased lõigud tuleks välja jätta.

Ombudsmani hinnang

36. Teiste isikute dokumentidele juurdepääsu taotlused ei kuulu käesoleva uurimise kohaldamisalasse. Ombudsman uurib iga dokumendile juurdepääsu andmisest keeldumist eraldi. Seega ei saa ta kaebuse esitaja väiteid selles kontekstis arvesse võtta.^[30]  

37. Nagu Euroopa Liidu Kohus märkis, on dokumentidele juurdepääsu kaheetapilisele menetlusele omane, et taotlused vaadatakse uuesti läbi ning et otsus ja/või selle aluseks olevad põhjendused võivad eri etappides erineda (esialgne vastus, läbivaatamisotsus).

38. Lõpuks peab ombudsman hindama, kas dokumentidele juurdepääsu taotluse kohta tehtud otsus on kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega. Seega, isegi kui Euroopa Liidu Kohus on varem dokumente ilma redigeerimata avalikustanud, ei tähenda see tingimata, et sarnase teabe hilisem redigeerimine on vale.

c) Juurdepääsutaotluste vastuste läbipaistmatus

Ombudsmanile esitatud argumendid

39. Kaebuse esitaja väitis, et Euroopa Liidu Kohus ei esita sisulisi selgitusi oma esialgsetes vastustes dokumentidele juurdepääsu taotlustele, vaid üksnes oma hilisemates otsustes taotluste läbivaatamise kohta (nn kinnitavad otsused). Seega saavad dokumentidele juurdepääsu taotlevad isikud vaidlustada Euroopa Liidu Kohtu arutluskäigu üksnes siis, kui nad esitavad Üldkohtule läbivaatamisotsuse peale kuluka ja pika hagi.

40. Ta lisab, et Euroopa Liidu Kohtu vastused ei ole läbipaistvad, kuna need ei sisalda loetelu kõigist tema valduses olevatest dokumentidest, märkides, milliseid neist võib avalikustada ja milliseid mitte. Eelkõige viitas ta Euroopa Liidu Kohtu esialgsele vastusele tema taotlusele tutvuda tema memorandumitega. Ta viitas ka asjaolule, et Euroopa Liidu Kohus keeldus algselt andmast talle juurdepääsu endise presidendi memorandumile direktori ametisse nimetamise kohta ning tegi seda alles pärast selle läbivaatamist pärast küsimuse kajastamist meedias.

41. Lõpuks juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et Euroopa Liidu Kohus ei ole talle veel avalikustanud kaaskirja ega ettevalmistavaid akte allkirjastamata, kuupäevastamata ja registreerimata dokumendi kohta, mille Euroopa Liidu Kohus on saatnud parlamendile ja nõukogule (III taotluse osa).

42. Oma vastuses eitas Euroopa Liidu Kohus, et ta põhjendab oma otsuseid üksnes taotluste läbivaatamisel. Ta kordas oma seisukohta, et põhjenduste ja/või otsuste muutmine on dokumentidele juurdepääsu taotluste suhtes kohaldatava kaheetapilise menetluse lahutamatu osa.

43. Kaebuse esitaja III taotluse kohta märkis Euroopa Liidu Kohus, et pärast esialgse otsuse läbivaatamist oli ta esialgu avalikustanud 189 dokumenti ja seejärel veel ühe dokumendi. Kuigi ta esitas oma läbivaatamisotsuses üksikasjalikumad selgitused, ei tähenda see, et põhjendus oli „hilinenud“. Seoses taotlusega IV märkis Euroopa Liidu Kohus, et nii oma esialgses vastuses kui ka läbivaatamisotsuses põhjendas ta üksikasjalikult oma keeldumist teatavate dokumentide avalikustamisest.

44. Lisaks märkis Euroopa Liidu Kohus, et kaebuse esitaja oli oma taotluses IV ise esitanud üksikasjaliku loetelu dokumentidest, millele ta soovis juurdepääsu. Euroopa Liidu Kohus keeldus nendele dokumentidele juurdepääsu andmast, selgitades selgelt selle põhjuseid. Seetõttu ei ole selge, millist loetelu või täiendavaid selgitusi oleks Euroopa Liidu Kohus võinud kaebuse esitajale anda.

45. Euroopa Liidu Kohus märkis, et ta oli kõigepealt avalikustanud mitu dokumenti direktori ametisse nimetamise kohta, enne kui ta seejärel avalikustas endise presidendi memorandumi.

Ombudsmani hinnang

46. Nagu eespool märgitud, on asjaolu, et Euroopa Liidu Kohtu põhjendused võivad läbivaatamise etapis erineda, omane dokumentidele juurdepääsu juhtumite suhtes kohaldatavale kaheetapilisele menetlusele. Miski ei viita sellele, et Euroopa Liidu Kohus jätab oma esialgsetes vastustes tahtlikult esitamata piisavad selgitused ja teeb seda ainult juhul, kui taotleja taotleb oma esialgse otsuse läbivaatamist.

47. Kaebuse esitaja väide dokumentide loetelu kohta (IV taotlus) ei ole põhjendatud. Nagu Euroopa Liidu Kohus märkis, esitas kaebuse esitaja ise loetelu kõigist dokumentidest, millele ta soovis juurdepääsu. Lisaks esitas Euroopa Liidu Kohus selged selgitused selle kohta, miks neile dokumentidele juurdepääsu ei võimaldatud; nimelt puudutasid need kohtu tegevust ega kuulunud seetõttu Euroopa Liidu Kohtu juurdepääsueeskirjade kohaldamisalasse.

48. Siiski ei ole selge, miks Euroopa Liidu Kohus avalikustas endise presidendi märgukirja direktori ametisse nimetamise kohta alles pärast seda, kui kaebuse esitaja oli taotlenud oma esialgse otsuse läbivaatamist.

49. Dokumentidele juurdepääsu menetluste hõlbustamiseks leiab ombudsman, et tulevikus võiks Euroopa Liidu Kohus püüda esitada oma esialgsetes vastustes loetelu kõigist asjakohastest dokumentidest, mis kuuluvad dokumentidele juurdepääsu taotluse kohaldamisalasse. Kuigi on võimalik, et läbivaatamise etapis tehakse kindlaks täiendavad dokumendid, on hea haldustava koostada loetelu esialgses etapis.

50. Seoses kaebuse esitaja väitega, et Euroopa Liidu Kohus ei ole veel avalikustanud kaaskirja ja seadusandliku dokumendi ettevalmistavaid akte käsitlevaid dokumente, märgib ombudsman, et Euroopa Liidu Kohus on kaebuse esitajat juba teavitanud, et selliseid dokumente ei ole olemas. Kaebuse esitaja ei ole esitanud veenvaid argumente tõendamaks, et see ei vasta tõele.^[31]

d) Euroopa Liidu Kohus käsitleb teatavaid dokumentidele juurdepääsu taotlusi teabenõuetena

Ombudsmanile esitatud argumendid

51. Kaebuse esitaja leidis, et Euroopa Liidu Kohus tegutses pahauskselt ja rikkus oma kohustust abistada dokumentidele juurdepääsu taotlejaid,^[32] käsitledes osa oma dokumentidele juurdepääsu taotlusest IV teabenõudena.

52. Vastuseks märkis Euroopa Liidu Kohus, et kaebuse esitaja oli selgelt sõnastanud osa oma taotlusest teabenõudena ning et sellised taotlused ei kuulu dokumentidele juurdepääsu käsitlevate eeskirjade kohaldamisalasse. ^[33] Samas tunnistas Euroopa Liidu Kohus, et ta oli nende teabenõuete tagasilükkamisel (andmekaitsega seotud põhjustel) tuginenud ka dokumentidele juurdepääsu käsitlevatele kohaldatavatele eeskirjadele.

Ombudsmani hinnang

53. Dokumentides sisalduvat teabenõuet tuleks käsitleda kui taotlust üldsuse juurdepääsuks seda teavet sisaldavatele dokumentidele.^[34]

54. Ombudsman on seisukohal, et Euroopa Liidu Kohus oleks pidanud käsitlema kaebuse esitaja taotlusi vastavalt dokumentidele juurdepääsu eeskirjadele, mitte teabenõuetena. Euroopa Liidu Kohus esitas siiski põhjused, miks ta ei saanud teavet sisaldavaid dokumente avalikustada, isegi kui ta oleks taotlusi sellisena käsitlenud. See oli tingitud andmekaitsega seotud probleemidest. Lisaks olid mõned dokumendid juba avalikustatud või olid muul viisil avalikud.

55. Seetõttu ei esinenud haldusomavoli selles, kuidas Euroopa Liidu Kohus neid taotlusi käsitles. Samas julgustab ombudsman Euroopa Liidu Kohut kasutama dokumentidele juurdepääsu taotluse hindamisel tulevikus kodanikusõbralikumat lähenemisviisi, kui taotluses viidatakse dokumentides sisalduvale teabele.

e) Euroopa Liidu Kohus kohaldab isikuandmete kaitse erandit ülemäära

Ombudsmanile esitatud argumendid

56. Kaebuse esitaja väitis, et dokumentidele juurdepääsu keelamise põhjendamiseks kasutab Euroopa Liidu Kohus ülemääraselt ja põhjendamatult isikuandmete kaitse erandit, mis on ette nähtud Euroopa Liidu Kohtu juurdepääsueeskirjades. Eelkõige ei nõustunud ta Euroopa Liidu Kohtu tavaga jätta avaldatud protokollidest välja õigusnõunike (référendaires) nimed. Ta väitis, et kõik teised ELi institutsioonid mainivad oma veebisaitidel sarnastel ametikohtadel töötavate isikute nimesid ^[35] ning et kõik Euroopa Liidu Kohtu õigusametnikud on kantud ELi avalike teenistujate veebikataloogi ^[36]. Seoses andmekaitse kaalutlustel reisikulusid käsitleva teabe avalikustamisest keeldumisega märkis ta, et komisjon andis hiljuti täieliku juurdepääsu kõigi volinike individuaalsetele reisikuludele. Sellest tulenevalt väitis ta, et Euroopa Liidu Kohus peaks tegema sama oma liikmete sõidukulude puhul, et võimaldada nõuetekohast kontrolli avaliku sektori vahendite üle. Ta viitas ka keeldumisele anda juurdepääs dokumentidele, mis puudutavad Euroopa Liidu Kohtu kõrgema astme töötaja tööd.

57. Vastuseks märkis Euroopa Liidu Kohus, et isikuandmed on igasugune teave tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta.^[37] Teatavatel asjaoludel võib dokumendi olemasolu kinnitamine iseenesest olla isikuandmed.^[38] Kuna kaebuse esitaja taotles juurdepääsu mitmele dokumendile isiku kohta, kelle ta on nimeliselt tuvastanud, liigitati kõik sellised dokumendid selle isiku isikuandmeteks. Selleks et need andmed talle edastada, peab kaebuse esitaja tõendama, miks ta neid vajab. Lisaks ei tohi andmete avalikustamine kahjustada asjaomase isiku õigustatud huve.^[39] Kaebuse esitaja ei tõendanud üheski oma taotluses, miks ta neid andmeid vajas. Samuti märkis Euroopa Liidu Kohus, et seda, mida mõeldakse isikuandmete all, ei tohiks segi ajada sellega, mida peetakse seotuks eraeluga.^[40] Lisaks märkis Euroopa Liidu Kohus, et isikuandmete kaitset käsitleva erandi kohaldamisala on küsimus, mida käsitletakse kaebuse esitaja juhtumis Üldkohtus.

58. Kaebuse esitaja väitis oma märkustes, et ELi kohtute isikuandmete kaitset käsitlev kohtupraktika on väga piirav. Ta väitis ka, et oma vastuses ombudsmani uurimisele läks Euroopa Liidu Kohtu president kaugemale oma halduslikust rollist, viidates isikuandmete kaitset käsitlevale kohtuotsusele, mille edasikaebamise tähtaeg ei olnud möödunud.

59. Kaebuse esitaja viitas oma dokumentidele juurdepääsu taotlustele ja märkis, et taotletud andmed peavad olema avalikud, et Euroopa Liidu Kohtu haldus- ja seadusandlikke otsuseid oleks võimalik nõuetekohaselt kontrollida. Dokumentidele juurdepääsu taotleval isikul on siiski raske esitada täpseid põhjendusi, kui dokumentide sisu ei ole teada. Kaebuse esitaja rõhutas ka, et andmekaitse ei ole absoluutne õigus, vaid seda tuleb tasakaalustada õigusega läbipaistvusele, teabevabadusele ja heale haldusele.

60. Lisaks leidis kaebuse esitaja, et komisjon on muutnud ametiautode ja autojuhtide kasutamise volinike poolt väga läbipaistvaks, samas kui Euroopa Liidu Kohus hoiab seda teavet „täiesti salajasena“. Samuti leidis ta, et Euroopa Liidu Kohus eksis, kui ta ei avalikustanud ühtegi dokumenti oma juhtivtöötaja töö kohta.

Ombudsmani hinnang

61. Ombudsman ei saa uurida küsimusi, mis on seotud Euroopa Liidu Kohtu õigusemõistmise ja kohtupraktikaga,^[41] ega seada kahtluse alla kohtuotsuse usaldusväärsust ^[42]. Lisaks ei nõustu ombudsman sellega, et asjaolu, et Euroopa Liidu Kohtu president viitas oma vastuses ombudsmanile kohtuotsusele, mille edasikaebamise tähtaeg ei olnud möödunud, tähendas, et ta tegutses kohtu-, mitte haldusorganina. Ta viitas üksnes viimasele kohtuotsusele, mis käsitleb isikuandmete kaitset dokumentidele juurdepääsu eeskirjade alusel. Selle arutluskäigu kohaselt ei saa ühtegi Üldkohtu otsust pidada lõplikuks enne, kui apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on möödunud või kui apellatsioonkaebuse puhul on tehtud Euroopa Liidu Kohtu otsus. Kuid see ei ole nii.^[43]

62. Ombudsman leiab, et Euroopa Liidu Kohtu lai lähenemisviis isikuandmete kaitse erandi kohaldamisele on kooskõlas ELi kohtupraktikaga.  ELi kohtupraktikas on selgitatud, et isikud, kes taotlevad juurdepääsu isikuandmeid sisaldavatele dokumentidele, peavad tõendama, et isikuandmete edastamine neile on „vajalik“.^[44] Lisaks ei ole läbipaistvuse eesmärki seatud automaatselt esikohale võrreldes õigusega isikuandmete kaitsele.^[45]

63. Piirdudes oma põhjendusega, et andmeid on vaja üksnes selleks, et üldsus saaks üldiselt kontrollida Euroopa Liidu Kohtu haldus- ja seadusandlikke otsuseid, ei ole kaebuse esitaja esitanud konkreetseid põhjusi, et tõendada talle isikuandmete edastamise „vajalikkust“.

64. Kuigi teave selle kohta, et isik töötab Euroopa Liidu Kohtus õigusametnikuna, võib ja peakski olema avalik, ei tähenda see, et Euroopa Liidu Kohus peaks avalikustama selle isiku isikuandmed dokumentidele juurdepääsu taotluse kontekstis. Kõnealustele dokumentidele juurdepääsu taotlev isik peab siiski tõendama, et talle on vaja edastada konkreetseid isikuandmeid, mida kaebuse esitaja käesoleval juhul ei ole teinud.

65. Kuna kaebuse esitaja on pöördunud Üldkohtusse, vaidlustades Euroopa Liidu Kohtu otsuse kustutada isikuandmed reisiloast, mis avaldati talle taotluse I alusel, leiab ombudsman, et ta ei saa võtta seisukohta Euroopa Liidu Kohtu poolt taotluse IV alusel tehtud redigeerimiste kohta, sest see küsimus on nüüd ka ELi kohtutes menetlemisel.^[46] Piisab, kui märkida, et ombudsman tervitas hiljuti Euroopa Komisjoni ennetavat kohustust avaldada iga kahe kuu tagant teavet iga voliniku reisikulude kohta.

66. Lõpetuseks, mis puudutab dokumente Euroopa Liidu Kohtu kõrgema astme töötaja tehtud töö kohta,^[47] siis asjaolu, et asjaomase isiku tööleasumisest on möödunud teatav ajavahemik, ei tõenda iseenesest „vajalikkust“ sellega seotud andmete edastamiseks dokumentidele juurdepääsu taotluse raames. Asjaolu, et isik võib olla olnud ametikohal teatud aja jooksul, ei tähenda, et tema õigus oma isikuandmete kaitsele väheneb või lakkab kehtimast. 

f) Euroopa Liidu Kohus peab haldusdokumente kohtudokumentideks.

Ombudsmanile esitatud argumendid

67.  Kaebuse esitaja ei nõustunud Euroopa Liidu Kohtu seisukohaga, et parlamendiliikmete märkused haldus- ja õigusküsimuste kohta on seotud kohtu tegevusega. Ta märkis, et ELi aluslepingute kohaselt on läbipaistvus prioriteet ja see on oluline ELi institutsioonide nõuetekohase toimimise tagamiseks.

68. Vastuseks märkis Euroopa Liidu Kohus, et kaebuse esitaja argumendid olid otseselt seotud Euroopa Liidu Kohtu juurdepääsueeskirjade kohaldamisala küsimusega ning on seega seotud Euroopa Liidu Kohtu kohtu- ja haldustegevuse eristamisega. Ta märkis, et see küsimus on hõlmatud kaebuse esitaja juhtumiga Üldkohtus ja seega ei saanud ombudsman seda uurida.

69. Oma märkustes Euroopa Liidu Kohtu vastuse kohta väitis kaebuse esitaja, et tema kohtuasi Üldkohtus ei hõlma Euroopa Liidu Kohtu vastuseid tema III ja IV taotlusele, mis saadeti hiljem. Ta rõhutas ka, et Euroopa Liidu Kohtu keeldumine avalikustada parlamendiliikmete väljendatud seisukohti haldus- või seadusandlikes küsimustes ei ohusta nende kohtusüsteemi sõltumatust.

Ombudsmani hinnang

70. Üldkohtu menetluses olevas kohtuasjas vaidlustas kaebuse esitaja Euroopa Liidu Kohtu keeldumise anda juurdepääs dokumentidele, mille tulemusel võeti vastu käitumisjuhend, põhjendusel, et need dokumendid väljendavad parlamendiliikmete arvamusi ja on seega seotud Euroopa Liidu Kohtu õigusemõistmisega.

71. Kaebuse esitaja poolt käesolevas asjas esitatud argumendid on seotud ka üldise küsimusega, kas liikmete märkused on lahutamatult seotud nende õigusemõistmise funktsiooniga ja jäävad seetõttu välja Euroopa Liidu Kohtu juurdepääsueeskirjade kohaldamisalast ^[48]. Kuna Üldkohus teeb selle juhtumi kohta otsuse, ei uuri ombudsman kaebuse seda aspekti ^[49].

Järeldused

Uurimise põhjal lõpetab ombudsman juhtumi järgmiste järeldustega:

Euroopa Liidu Kohtus ei esinenud haldusomavoli seoses kaebuse nende aspektidega, mida kaebuse esitaja Üldkohtu menetluses ei käsitlenud.

Ombudsman lõpetab ilma edasiste meetmeteta kaebuse need aspektid, mis on hõlmatud kaebuse esitaja juhtumiga Üldkohtus.

Kaebuse esitajat ja Euroopa Liidu Kohut teavitatakse sellest otsusest.

 

Emily O'Reilly

Euroopa Ombudsman

Strasbourg, 5. juuni 2019

 

 

LISAD

Dokumentidele juurdepääsu taotlus I

1. 14. detsembril 2016 taotles kaebuse esitaja üldsuse juurdepääsu mitmele dokumendile (edaspidi „I taotlus“), sealhulgas: 1) dokumendid, mille alusel võeti vastu 2016. aasta käitumisjuhend ^[51]; 2) dokumendid ja teave X-i võimaliku nimetamise kohta Euroopa Liidu Kohtu kõrgemale ametikohale; ning 3) tööreiside load,^[52] mis hõlmasid Euroopa Liidu Kohtu ametlike sõidukijuhtide kasutamist.

2. Arvestades, et Euroopa Liidu Kohtu 17. veebruari 2017. aasta esialgne otsus tema taotluse I kohta oli osaliselt negatiivne, palus kaebuse esitaja Euroopa Liidu Kohtul see otsus läbi vaadata.

3. 22. mail 2017 võttis Euroopa Liidu Kohus vastu otsuse (edaspidi „kinnitav otsus“) kaebuse esitaja läbivaatamistaotluse kohta (edaspidi „kinnitav taotlus“).

4. Ta märkis, et 2016. aasta käitumisjuhendi vastuvõtmisega seotud dokumendid (taotlus I.1) ei ole seotud tema „haldusülesannetega“ (nagu on osutatud Euroopa Liidu toimimise lepingu [53] artikli 15 lõikes 3) ega kuulu seega Euroopa Liidu Kohtu dokumentidele üldsuse juurdepääsu käsitlevate eeskirjade ^[54] kohaldamisalasse. Euroopa Liidu Kohus märkis, et käitumisjuhendiga kohtu praegustele ja endistele liikmetele kehtestatud kohustused on lahutamatult seotud nende õigusemõistmise ülesannete täitmisega ega ole seega „halduslikud“. Lisaks kahjustaks sisekasutuseks arvamusi väljendavate dokumentide avaldamine osana aruteludest ja eelkonsultatsioonidest tõsiselt Euroopa Liidu Kohtu otsustusprotsessi ^[55]. Kui sellised dokumendid avalikustataks, ei saaks Euroopa Liidu Kohtu liikmed avaldada oma arvamust sõltumatult, mis kahjustaks Euroopa Liidu Kohtu otsustusprotsessi.

5. Euroopa Liidu Kohus avalikustas täielikult kirja (taotlus I.2), milles põhjendati X-i nimetamist oma juhtivtöötajaks. Ta märkis, et Euroopa Liidu Kohus oli saanud avalikustamiseks X-i nõusoleku.

6. Samuti andis Euroopa Liidu Kohus osalise juurdepääsu kahele tööreisiloale (taotlus I. 3). Ta märkis, et need redigeerimised tehti isikuandmete kaitsmiseks. Ta märkis, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et neid isikuandmeid on vaja talle edastada.

Dokumentidele juurdepääsu taotlus II

7. 27. jaanuaril 2017 taotles kaebuse esitaja üldsuse juurdepääsu dokumentidele, mida Euroopa Liidu Kohtu endine president ja Saksamaa ametiasutused vahetasid aastatel 2011–2015 (teine taotlus. 1) ja loetelu kõigist dokumentidest, mille kontrollikoja endine president on oma eesistumise ajal liikmesriikidele edastanud (taotlus II. 2).

8. 18. mail 2017 kinnitas Euroopa Liidu Kohus pärast kaebuse esitaja taotlust oma esialgne vastus läbi vaadata, et ta ei ole leidnud ühtegi Euroopa Liidu Kohtu endise presidendi ja Saksamaa ametiasutuste vahel vahetatud dokumenti ning et taotletud loetelu ei ole olemas.

9. 12. juulil 2017 vaidlustas kaebuse esitaja Üldkohtus Euroopa Liidu Kohtu otsuste õiguspärasuse seoses tema dokumentidega tutvumise taotlustega I ja II ^[56]. Ta väitis muu hulgas, et 2016. aasta käitumisjuhendi vastuvõtmist käsitlevad dokumendid on seotud Euroopa Liidu Kohtu haldusülesannetega, mitte õigusemõistmise ülesannetega.

Dokumentidele juurdepääsu taotlus III

10. 22.  märtsil 2017 taotles kaebuse esitaja juurdepääsu kolmeteistkümnele dokumendikogumile (edaspidi „III taotlus“). Nende hulka kuulusid:^[57]

•  kõik dokumendid, mille alusel koostati 2015. aasta mais allkirjastamata ja kuupäevata memorandum, mille Euroopa Liidu Kohus esitas ELi institutsioonidele seoses Üldkohtu kohtunike arvu kahekordistamisega (taotlus III.5);
•  Euroopa Liidu Kohtu endise presidendi ja tema kabineti antud juhised IT-rakenduse (edaspidi „esimeeste veebisait“) väljatöötamise kohta, IT-direktoraadi võimalikud vastuväited (taotlus III.6) ning dokumendid, mis on seotud „esimeeste veebisaidi“ kogukuludega (taotlus III.9);
•  Euroopa Liidu Kohtu presidendi, asepresidendi ja kohtusekretäri ning personali peadirektoraadi töötajate vahel vahetatud dokumendid direktori töölevõtmise kohta (taotlus III.7);
•  kõik dokumendid, mis on seotud juhtumi suunamisega käitumisjuhendi komiteele (taotlus III.8);
•  dokumendid ametlike sõidukijuhtide kasutamise kohta Euroopa Liidu Kohtus (taotlus III.10); ja
•  Üldkohtu reformiga seotud dokumendid ning parlamendiliikmete lubatud tööreisid ja parlamendiväline tegevus (taotlus III.12).

11. 24. mail 2017 andis Euroopa Liidu Kohus kaebuse esitajale juurdepääsu 189 dokumendile. Taotluse III.5 kohta märkis ta, et ta ei suutnud tuvastada ühtegi dokumenti. Taotluse III.8 puhul keeldus ta juurdepääsu andmisest, sest dokumendi avalikustamine kahjustaks isikuandmete kaitset. Seoses taotlusega III.10 tegi Euroopa Liidu Kohus kaebuse esitajale teatavaks sõidukijuhtide kasutamise suhtes kohaldatavad eeskirjad.

12. 23. juunil 2017 esitas kaebuse esitaja läbivaatamistaotluse. Taotluse III.5 kohta selgitas ta, et dokument, millele ta oma taotluses viitas, oli allkirjastamata 2015. aasta mai memorandum, millel oli tema arvates otsustav roll liidu seadusandja otsuses kahekordistada Üldkohtu kohtunike arvu. Seoses taotlusega III.6 vaidlustas ta asjaolu, et avalikustatud dokumendid ei sisaldanud endise presidendi antud juhiseid ega IT-direktoraadi vastuväiteid seoses „presidentide veebisaidiga “. Seoses taotlusega III.7 märkis ta, et avaldatud dokumentide hulgas ei olnud endise presidendi 2015. aasta märtsi memorandumit, kuigi ajakirjandus oli seda maininud. Taotluse III.8 kohta märkis ta, et käitumisjuhendi kohaldamine ei ole kohtulikku laadi. Kui kohaldatakse isikuandmete kaitse erandit, peaks Euroopa Liidu Kohus küsima isikult, kelle isikuandmeid see puudutas, nõusolekut tema isikuandmete avaldamiseks. Seoses taotlusega III.9 märkis ta, et avalikustatud dokumendid ei sisaldanud mingit hinnangut „presidendi tegevuskoha“ kogukulude kohta. Seoses taotlusega III.10 märkis ta, et ametlike sõidukijuhtide kasutamist käsitlevate dokumentide avalikustamine on avalikes huvides, et jälgida mõju eelarvele ja sõidukijuhtide töötingimusi. Seoses taotlusega III.12 leidis ta, et ta ei ole saanud kõiki nõutud dokumente.

13. 25. augustil 2017 vastas Euroopa Liidu Kohus, kinnitades, et ta ei ole suutnud tuvastada ühtegi taotlusele III.5 vastavat dokumenti ega ühtegi taotlusele III.6 vastavat dokumenti, välja arvatud juba avalikustatud dokumendid. Seoses taotlusega III.7 avalikustas ta Euroopa Liidu Kohtu endise presidendi 10. märtsi 2015. aasta memorandumi. Taotluse III.8 kohta märkis ta, et käitumisjuhendi kohaldamine parlamendiliikme suhtes on lahutamatult seotud sellega, kuidas parlamendiliikmed täidavad oma õigusemõistmisega seotud ülesandeid, ning seetõttu jäävad kõik sellega seotud dokumendid Euroopa Liidu Kohtu juurdepääsueeskirjade kohaldamisalast välja ^[58]. Lisaks, võttes arvesse, et taotlus puudutas tuvastatud isikut, lükkas Euroopa Liidu Kohus selle andmekaitsega seotud põhjustel tagasi, märkides, et kaebuse esitaja ei olnud tõendanud vajadust need andmed talle edastada. Lisaks märkis Euroopa Liidu Kohus, et ta on juba avalikustanud taotlusele III.9 vastavad dokumendid ning et teabenõuded presidendi veebisaidi kogumaksumuse kohta ei kuulu Euroopa Liidu Kohtu juurdepääsueeskirjade kohaldamisalasse. Seoses taotlusega III.10 märkis Euroopa Liidu Kohus, et tema valduses ei ole ühtegi dokumenti, mis sisaldaks ametlike sõidukijuhtide kasutamise kulude jaotuse analüüsi. Euroopa Liidu Kohus andis kaebuse esitajale ka teavet selle kohta, kust ta võib talle juba avaldatud dokumentide hulgast leida taotlusega III.12 seotud dokumente ^[59].

Dokumentidele juurdepääsu taotlus IV

14. 17. augustil 2017 esitas kaebuse esitaja neljanda taotluse üldsuse juurdepääsuks dokumentidele (edaspidi „IV taotlus“). Taotlus hõlmas 12 dokumendikogumit, sealhulgas: Euroopa Liidu Kohtu endise presidendi ja ELi institutsioonide vahel tema ametiaja jooksul saadetud kirjade loetelu (taotlus IV.4)^[60]; kõrgema astme töötaja „väljumistoetus“ ja tema töötasu Euroopa Liidu Kohtult (taotlus IV.5); selle kõrgema astme töötaja töö Euroopa Liidu Kohtus (taotlus IV.6); direktori ametisse nimetamise põhjused (taotlus IV.7); konkreetsed reisiload ametlikele sõidukijuhtidele (taotlus IV.8); Euroopa Liidu Kohtule esitatud taotlused üldsuse juurdepääsuks dokumentidele, mis ei ole seotud seadusandlike menetlustega, sealhulgas Z-i taotlused tutvuda märgukirjadega, mille oli koostanud kaebuse esitaja ajal, mil ta oli Üldkohtu kohtunik, koos Euroopa Liidu Kohtu vastustega neile (taotlus IV.10); ja 75 tema enda memorandumit ja 25 nendega otseselt seotud dokumenti (taotlus IV.12).

15. Euroopa Liidu Kohus keeldus oma 17. ja 18. oktoobri 2017. aasta esialgsetes vastustes võimaldamast juurdepääsu kõigile eespool nimetatud dokumentidele. Taotluse IV.12 kohta märkis ta, et kaebuse esitaja memorandumid ja nendega otseselt seotud dokumendid ei kuulu Euroopa Liidu Kohtu juurdepääsueeskirjade kohaldamisalasse, kuna need ei ole seotud „haldusülesannetega“, vaid sisaldavad pigem kohtu liikmete arvamusi, mis on esitatud nende õigusemõistmisega seotud ülesannete täitmisel ^[61].

16. 16. novembril 2017 esitas kaebuse esitaja Euroopa Liidu Kohtule läbivaatamistaotluse, vaidlustades tema vastused taotlustele IV.4, IV.5, IV.6, IV.7, IV.8, IV.10 ja IV.12.

17. 17. jaanuaril 2018 vastas Euroopa Liidu Kohus kaebuse esitajale. Seoses taotlusega IV.4 märkis Euroopa Liidu Kohus, et ta on varem kaebuse esitajale teatanud, et tema endiselt presidendilt saadud ja talle saadetud kirjade loetelu ei ole olemas. Samuti leidis ta, et taotlused IV.5, IV.6 ja IV.7 olid teabenõuded ja jäid seega välja Euroopa Liidu Kohtu juurdepääsueeskirjade kohaldamisalast ^[62]. Kui neid käsitataks dokumentidele juurdepääsu taotlusena, peaks kaebuse esitaja esitama uue üldsuse juurdepääsu taotluse. Igal juhul olid taotluses IV.5 nimetatud asjaomased dokumendid juba üldkasutatavad. Ta lisas, et taotlustes IV.5, IV.6 ja IV.7 käsitletud dokumendid sisaldasid isikuandmeid ^[63] ning et kaebuse esitaja ei olnud tõendanud vajadust lasta need talle edastada.

18. Seoses taotlusega IV.8 avalikustas Euroopa Liidu Kohus taotletud reisiload, kustutades neist kõik isikuandmed.

19. Seoses taotlusega IV.10 avalikustas Euroopa Liidu Kohus dokumentidele juurdepääsu taotlused, mille jaoks ta oli saanud taotleja nõusoleku, kustutades samal ajal kõik isikuandmed, ning Euroopa Liidu Kohtu vastused . Andmekaitsega seotud põhjustel keeldus ta siiski avalikustamast Z-i taotlusi ja Euroopa Liidu Kohtu vastuseid neile. Euroopa Liidu Kohtu jaoks ei oleks Z-i nõusolek olnud piisav andmekaitse-eeskirjade eiramiseks ^[64].

20. Taotluse IV.12 kohta märkis Euroopa Liidu Kohus, et kuna kaebuse esitajal oli juba oma memorandumite koopiad, oli tema taotlus tegelikult Euroopa Liidu Kohtule esitatud taotlus lubada tal need memorandumid avaldada. Selline taotlus kuulus Euroopa Liidu Kohtu põhikirja ^[65] kohaldamisalasse, mille kohaselt peavad parlamendiliikmed oma ametiaja jooksul ja pärast seda käituma ausalt ja diskreetselt ^[66]. Ta viitas ka asjaolule, et 2016. aasta käitumisjuhendi kohaselt on endised parlamendiliikmed jätkuvalt seotud oma kohustusega tagada ausus, väärikus, lojaalsus ja diskreetsus ning peaksid hoiduma mis tahes avaldustest, mis võivad kahjustada kontrollikoja mainet ^[67]. Ta märkis, et põhikiri sisaldab konkreetseid eeskirju Euroopa Liidu Kohtu liikmete käitumise kohta ja on seetõttu Euroopa Liidu Kohtu juurdepääsueeskirjade suhtes ülimuslik. Lisaks olid kõnealused memorandumid ja nendega seotud dokumendid seotud Euroopa Kohtu õigusemõistmisega, mistõttu need ei kuulunud Euroopa Liidu Kohtu juurdepääsueeskirjade ^{kohaldamisalasse [68].} Euroopa Liidu Kohtu jaoks aitab selliste dokumentide läbipaistvuseeskirjade kohaldamisalast väljajätmine, milles väljendatakse liikmete individuaalseid arvamusi küsimustes, mis puudutavad nende ülesannete täitmist või kohtu toimimist, kaasa nende sõltumatusele ja seega kohtumenetluste kaitsele. Lisaks kahjustaks kõnealuste dokumentide avalikustamine, mida kasutatakse Euroopa Liidu Kohtu arutelude ja eelkonsultatsioonide osana, ka Euroopa Liidu Kohtu otsustusprotsessi ^[69].[70]

 

[1] Euroopa Liidu Kohtu liikmete ja endiste liikmete käitumisjuhend 2016/C 483/01: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/PDF/?uri=ELT:C:2016:483:FULL&from=FR.

[2] Põhjalikumad üksikasjad nende taotluste kohta ja selle kohta, kuidas Euroopa Liidu Kohus neid taotlusi käsitles, on esitatud allpool lisas.

[3] Euroopa Liidu Kohtu 11. oktoobri 2016. aasta otsus, mis käsitleb üldsuse juurdepääsu Euroopa Liidu Kohtu haldusülesannete täitmisel tema valduses olevatele dokumentidele (2016/C 445/03): http://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX:32016D1130%2801%29&from=EN.

[4] Kohtuasi T-433/17, Dehousse vs. Euroopa Liidu Kohus: http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=194304&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=9041309.

[5] Vt ombudsmani kiri, milles teavitatakse kaebuse esitajat tema uurimise ulatusest: https://www.ombudsman.europa.eu/pdf/en/104332.

[6] Vt ombudsmani inspekteerimiskoosoleku aruanne: https://www.ombudsman.europa.eu/pdf/en/107584.

[7] Euroopa Liidu Kohtu vastus on kättesaadav aadressil https://www.ombudsman.europa.eu/pdf/en/106452.

[8] Kehtiva käitumisjuhendi artikli 7 lõige 2.

[9] Euroopa Liidu Kohtu põhikiri: https://curia.europa.eu/jcms/upload/docs/application/pdf/2016-08/tra-doc-en-div-c-0000-2016-201606984-05_00.pdf.

[10] Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikkel 2.

[11] Kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 228 lõikega 1.

[12] Vt endise käitumisjuhendi artikli 1 lõige 3.

[13] Kohtute sõltumatuse nõue on seotud ka põhiõigusega õiglasele kohtulikule arutamisele. Vt kohtuasi C-216/18, LM, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika: http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=204384&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=2587481.

[14] Vt Euroopa Inimõiguste Kohtu resolutsiooni „Kohtueetika: https://www.echr.coe.int/Documents/Resolution_Judicial_Ethics_ENG.pdf.

[15] Ta viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustele Guja vs. Moldova (https://hudoc.echr.coe.int/eng#{"languageisocode":["ENG"],"appno":["14277/04"],"documentcollectionid2":["GRANDCHAMBER"],"itemid":["001-85016"]}), avaldus nr 14277/04, ja Heinisch vs. Saksamaa, avaldus nr 28274/08 (https://hudoc.echr.coe.int/eng#{"fulltext":["heinisch v germany"],"itemid":["001-105777"]}).

[16] Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 228 lõike 1 esimene lõik.

[17] Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 228 lõike 1 teisele lõigule.

[18] Kohtuasi T-433/17, Dehousse vs. Euroopa Liidu Kohus: http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=194304&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=9041309. Kohtuistungi ettekandest selles kohtuasjas nähtub selgelt, et see küsimus tõstatati Üldkohtus.

[19] Vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja (https://www.ombudsman.europa.eu/en/legal-basis/statute/en) artikli 2 lõikele 7 ja Euroopa Ombudsmani rakendussätete (https://www.ombudsman.europa.eu/en/legal-basis/implementing-provisions/en) artikli 6 lõikele 4.

[20] Euroopa Liidu Kohus viitas dokumentidele juurdepääsu käsitlevate otsuste õiguslikku seisundit käsitlevale kohtupraktikale: C-188/92, TWD Textilwerke Deggendorf, punkt 25, ja C-135/16 (http://curia.europa.eu/juris/showPdf.jsf?text=&docid=98496&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=2600219), Georgsmarienhütte jt, punktid 14 ja 15 (htt://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=204381&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&dir=&occ=first&part=1amp&cid=2600273).

[21] Euroopa Liidu Kohtu juurdepääsueeskirjade artikli 7 lõige 2 ja määruse 1049/2001 artikli 8 lõige 1.

[22] Määruse 1049/2001 artikli 8 lõige 3.

[23] Euroopa Liidu Kohtu 11. detsembri 2012. aasta otsus üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele, mis on Euroopa Liidu Kohtu valduses tema haldusülesannete täitmisel: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX%3A32013D0209(02).

[24] Euroopa Liidu Kohtu 11. detsembri 2012. aasta otsus üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele, mis on Euroopa Liidu Kohtu valduses tema haldusülesannete täitmisel: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX%3A32013D0209(02).

[25] Eelkõige Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 15, milles on sätestatud, et otsused tuleks teha võimalikult kodanikulähedaselt ja läbipaistvalt.

[26] Euroopa Kontrollikoda, eriaruanne nr 14/2017: Euroopa Liidu Kohtu kohtuasjade haldamise tulemuslikkuse hindamine, https://www.eca.europa.eu/en/Pages/DocItem.aspx?did=42128  

[27] Vt mõlema otsuse artikkel 8.

[28] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/ALL/?uri=CELEX%3A32001R1049.

[29] Kaebuse esitaja viitas kohtujuristi märgukirjale Euroopa Liidu Kohtu seisukoha kohta seadusandliku menetluse suhtes, mida ta väitis, et Euroopa Liidu Kohus ei avalda. Ta märkis ka, et Euroopa Liidu Kohus oli avalikustanud ELi kohtute õigusloomereformi käsitleva komisjoni raporti, kuid keeldus seejärel avalikustamast Üldkohtu seisukohta sama reformi kohta. Samuti ei nõustunud ta sellega, et Euroopa Liidu Kohus keeldus avaldamast aruannet oma juhtimise kohta, mille oli vastu võtnud Üldkohtu täiskogu.

[30] See järeldus kehtib kõigi argumentide kohta, mille kaebuse esitaja oma kaebuses esitas ja mis viitavad sellele, kuidas Euroopa Liidu Kohus käsitles teiste isikute dokumentidele juurdepääsu taotlusi. Seetõttu ei käsitle ombudsman kõiki neid argumente eraldi.

[31] Nagu on nõutud ELi kohtupraktikas. Näiteks kohtuasi T-468/16, Verein Deutsche Sprache vs. komisjon, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika: http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf;jsessionid=C6E583D2629630367B66E55C8342C568?text=&docid=201394&pageIndex=0&doclang=FR&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=3072591.

[32] Kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu juurdepääsueeskirjade artikli 4 lõikega 3.

[33] T-264/04, WWF European Policy Programme vs. nõukogu, T-264/04, punkt 76: http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=61308&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=3072746.

[34] T-264/04, WWF European Policy Programme vs. nõukogu, punkt 76: „[...] On tõsi, et eespool punktis 50 viidatud kohtuotsusest nõukogu vs. Hautala nähtub, et määrusele nr 1049/2001 eelnenud nõukogu 20. detsembri 1993. aasta otsus 93/731/EÜ üldsuse juurdepääsu kohta nõukogu dokumentidele (EÜT L 340, lk 43; ELT eriväljaanne 01/02, lk 331) ei hõlmanud mitte ainult institutsioonide valduses olevaid dokumente kui selliseid, vaid ka nendes dokumentides sisalduvat teavet (kohtuotsuse punkt 23). Juurdepääsu teabele selle kohtuotsuse tähenduses võib siiski võimaldada üksnes juhul, kui see teave sisaldub dokumentides, mis eeldab selliste dokumentide olemasolu.“

[35] Eelkõige mainis ta komisjoni, Euroopa Parlamenti ja Euroopa Kontrollikoda.

[36] http://europa.eu/whoiswho/public/.

[37] T-639/15–T-666/15 ja T-94/16, Psara jt vs. parlament, punkt 45: http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=206663&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=3072973.

[38] Euroopa Liidu Kohus väitis, et ombudsman oli kinnitanud seda lähenemisviisi kohtuasjas 1976/2017/THH: https://www.ombudsman.europa.eu/en/decision/en/90579.

[39] Vt kohtuotsused Psara jt vs. parlament, T-639/15-T-666/15 ja T-94/16, punktid 70-71 ja seal viidatud kohtupraktika.

[40] Vt kohtuasjad T-639/15–T-666/15 ja T-94/16, Psara jt vs. parlament, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika.

[41] Vastavalt ELTL artikli 228 lõikele 1.

[42] Vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 1 lõikele 3: https://www.ombudsman.europa.eu/en/legal-basis/statute/en.

[43] ELi toimimise lepingu artikli 278 kohaselt ei ole Euroopa Liidu Kohtule esitatud kaebusel peatavat toimet.

[44] Vt selle kohta kohtuotsus C‑28/08 P, komisjon vs. Bavarian Lager, punkt 78, ja kohtuotsus T‑82/09 (http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=84752&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=3028759); Eespool viidatud kohtuotsus Dennekamp vs. parlament (punktid 30 ja 34): http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=115062&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=3028877.

[45] Kohtuotsus ClientEarth ja PAN Europe vs. EFSA, C-615/13 P, punktid 51 ja 52: http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf;jsessionid=0D099A9A96F3286A0D53CBF4CC422586?text=&docid=165906&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=2690540. 

[46] Kuigi käesolev juhtum puudutab isikuandmete redigeerimist, märgib ombudsman, et oma otsuses juhtumite 562/2017/THH ja 1069/2017/THH kohta, milles käsitleti seda, kuidas komisjon käsitles suurt hulka taotlusi juurdepääsuks volinike reisikulusid käsitlevatele dokumentidele, tervitas ta komisjoni ennetavat kohustust avaldada iga kahe kuu järel teave iga voliniku reisikulude kohta: https://www.ombudsman.europa.eu/en/decision/en/106536.

[47] Euroopa Liidu Kohus lükkas taotluse muu hulgas tagasi, viidates vajadusele kaitsta isikuandmeid. Kontrollikoosolekul kinnitas Euroopa Liidu Kohus ka seda, et kaebuse esitaja esitas muu hulgas uue taotluse töötaja koostatud dokumentide kohta, ilma et ta oleks asjaomast isikut nimetanud.

[48] Vt käesoleva otsuse punkt 5.

[49] Vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikele 7 ja Euroopa Ombudsmani rakenduseeskirjade artikli 6 lõikele 4.

 

[51] Euroopa Liidu Kohtu liikmete ja endiste liikmete käitumisjuhend 2016/C 483/01: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/PDF/?uri=ELT:C:2016:483:FULL&from=FR.

[52] ELi institutsioonid ja ELi töötajad nimetavad seda ka lähetuskorraldusteks.

[53] Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikli 15 lõike 3 neljanda lõigu kohaselt kohaldatakse Euroopa Liidu Kohtu suhtes dokumentidele juurdepääsu õigust käsitlevaid õigusnorme üksnes „oma haldusülesannete täitmisel“. Vt ka dokumentidele juurdepääsu käsitleva 2016. aasta otsuse artikli 1 lõige 1.

[54] Euroopa Liidu Kohtu 11. oktoobri 2016. aasta otsus, mis käsitleb üldsuse juurdepääsu Euroopa Liidu Kohtu haldusülesannete täitmisel tema valduses olevatele dokumentidele (2016/C 445/03): http://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX:32016D1130%2801%29&from=EN.

[55] Vastavalt dokumentidele juurdepääsu käsitleva 2016. aasta otsuse artikli 3 lõike 3 teisele lõigule.

[56] Kohtuasi T-433/17, Dehousse vs. Euroopa Liidu Kohus: http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=194304&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=9041309.

[57] Siin kasutatud numeratsioon vastab kaebuse esitaja poolt Euroopa Liidu Kohtule esitatud algse taotluse numeratsioonile.

[58] Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 15 lõike 3 neljandale lõigule ja dokumentidele juurdepääsu käsitlevate eeskirjade artikli 1 lõikele 1.

[59] Kokku andis Euroopa Liidu Kohus III taotluse alusel juurdepääsu 190 dokumendile, kokku 1686 leheküljele.

[60] Siin kasutatud numeratsioon vastab sellele, mida kaebuse esitaja kasutas oma esialgses taotluses IV.

[61] ELi toimimise lepingu artikli 15 lõike 3 neljas lõik.

[62] Kohtuasi T-264/04, WWF European Policy Programme vs. nõukogu, punkt 76: http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf;jsessionid=02E8DE7D9EF33AC957FC048C845B95E8?text=&docid=61308&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=3587075.  

[63] Määruse (EÜ) nr 45/2001 (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta) artikli 2 punkt a: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=celex%3A32001R0045.

[64] Kohtuasi T-221/08, Strack vs. komisjon, punkt 192 ja seal viidatud kohtupraktika: http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=177121&pageIndex=0&doclang=FR&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=2690744.

[65] Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 4 lõikele 3.

[66] Kohtuasi C-432/04, komisjon vs. Cresson, punktid 69 ja 70.

[67] 2016. aasta käitumisjuhendi artikli 6 lõige 4 ja artikli 9 lõige 1: http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf;jsessionid=3AEA6BE050FC09F02EFDDC9D07CAD5E8?text=&docid=56462&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=2514930.

[68] Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 15 lõike 3 neljandale lõigule, Euroopa Liidu Kohtu juurdepääsueeskirjade artikli 1 lõikele 1 ja kohtuasjale C-213/15 P, komisjon vs. Breyer, punkt 48: http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=192887&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=2519816.

[69] Euroopa Liidu Kohtu juurdepääsueeskirjade artikli 3 lõike 3 teine lõik.

[70] Kokku andis Euroopa Liidu Kohus IV taotluse alusel juurdepääsu 557 dokumendile (kokku 2960 lehekülge).