Lugupeetud P.,
21. jaanuaril 1999 esitasite eraettevõtluse foorumi nimel Euroopa Ombudsmanile kaebuse Euroopa Komisjoni IV peadirektoraadi ja väidetava hooletuse kohta konkurentsijuhtumi käsitlemisel EÜ asutamislepingu artiklite 81 ja 82 alusel.
veebruaril 1999 edastasin kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile. Komisjon saatis oma arvamuse 26. märtsil 1999 ja ma edastasin selle Teile soovi korral koos palvega esitada oma märkused. Te saatsite oma märkused 19. mail 1999.
Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Kaebuse esitaja on väikeettevõtjate riiklik esindaja. Üks tema esindatavatest ettevõtjatest, Microwave Ovenware Ltd. (MOL), väitis, et ta oli sunnitud 1989. aastal tegevuse lõpetama teise Norras asuva ettevõtte Dynopack tegevuse tõttu. MOL esitas 1988. aasta mais komisjonile kaebuse EÜ asutamislepingu artiklite 81 ja 82 (endised artiklid 85 ja 86) rikkumise kohta Dynopacki poolt. Komisjon uuris kaebust, kuid ei tuvastanud EÜ konkurentsiõiguse rikkumist. 1994. aastal teatas ta lõpuks MOLile, et tema juhtumi toimik on suletud.
Kaebuse esitaja väidab, et MOL püüdis aastaid saada teavet ja vastuseid komisjonile esitatud kaebusest tulenevatele küsimustele. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon keeldus MOL-ile nõutud teavet andmast ning ei käsitlenud toimikut ega uurinud esitatud dokumente nõuetekohaselt. Lisaks märkis komisjon ekslikult, et Norra ja Ühendkuningriigi vahelist kaubandust ei peetud liikmesriikidevaheliseks kaubanduseks EÜ konkurentsieeskirjade tähenduses.
Kaebuse esitaja sõnul esitas komisjon MOLile teavet, mida ta oli palju aastaid küsinud, alles 1997. aasta septembris toimunud kohtumisel. Teave näitas, et komisjon ei käsitlenud väidet nõuetekohase ja nõuetekohase menetluse kohaselt. Mais 1998 nõustus komisjon, et Norra ja Ühendkuningriigi vaheline kaubandus on nagu liikmesriikidevaheline kaubandus. Sellest hoolimata keeldus ta toimikut uuesti avamast.
Komisjon märkis, et ta ei ole juurdlusorgan, vaid tugineb kirjalikele seisukohtadele ja et haldusvolitused on ebapiisavad. Kaebuse esitaja sõnul ei ole see nii, kuna komisjoni uurimisvolitused on hästi välja kujunenud, eelkõige konkurentsiõiguse valdkonnas.
Lisaks ei vastanud komisjon kunagi kaebuse esitaja 21. juuli 1998. aasta kirjale.
Euroopa Parlamendi liige hr Elliott kirjutas 1999.
aasta märtsis komisjonile seoses MOLi juhtumiga komisjonis ja saatis koopia oma kirjast ombudsmanile. Oma kirjas esitas ta komisjonile seoses MOLi juhtumiga järgmised neli küsimust:
- Kuidas kontrollis komisjon komisjonile esitatud avalduste õigsust, võttes arvesse MOLi väiteid, et esitatud tõendid olid valed?
- J. Elliott saatis 1991. aasta märtsis parlamendile küsimuse esimese küsimuse kohta. Komisjon märkis oma repliigis, et konfidentsiaalsus takistab märkuste esitamist. Millistel põhjustel otsustati kohaldada ametisaladust ja milliseid meetmeid võetakse seoses väidetavate valetõenditega?
- Komisjon märkis, et Dynopacki käitumine ei näi mõjutavat liikmesriikidevahelist kaubandust. Sellist tõlgendust ei ole põhjendatud. Mis põhjusel see otsus tehti ja miks ei teavitatud MOL-i sellest nõuetekohaselt?
- Komisjon märkis, et MOL ei ole suutnud esitada tõendeid väidetava rikkumise kohta. MOL väitis siiski, et ta ei ole saanud sisulist vastust MOLi taotlusele esitada nende taotluste kuupäevad ja juhtumid, mistõttu oli komisjoni avaldus vigane.
Hr Elliott palus komisjonil lisada vastused nendele küsimustele komisjoni vastusesse ombudsmanile.

Nõue

Komisjoni arvamus
Komisjon märkis oma arvamuses, et Microwave Ovenware Ltd. (MOL) esitas 1988. aastal komisjonile kaebuse, väites, et ta kandis kahju Dynopacki tegevuse tõttu, kes oli varem tarninud MOLile mikrolaineahjudes kasutatavaid tarvikuid. Aastatel 1988 ja 1993 uuris komisjoni IV peadirektoraat kaebust ning suhtles kaebuse esitajaga kirjade ja mitteametlike arutelude teel. Seda näitas arvamusele lisatud tabel, milles on esitatud komisjoni ja MOLi vahelised teatised ja kontaktid. Siiski saatis komisjon 1993. aastal MOLile kirja vastavalt määruse 99/63/EMÜ artiklile 6, et teatada neile, et komisjon kavatseb kaebuse tagasi lükata. Selles kirjas teatas komisjon kaebuse esitajale, et EÜ asutamislepingu artikli 85 (nüüd artikkel 81) nõue ei ole täidetud: liikmesriikidevahelist kaubandust see ei mõjutanud. Pärast seda kirja ei lisanud kaebuse esitaja oma kaebuse toetuseks täiendavaid tõendeid ning 1994. aastal teatas komisjon MOLile, et juhtum loetakse lõpetatuks.
1997. aastal, rohkem kui kolm ja pool aastat hiljem, taotles MOL juhtumi taasavamist. Seda tehes väitis MOL, et tema toimikut on halvasti hallatud, ning seadis kahtluse alla liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise puudumise põhjused. Selle kontakti käigus sai selgeks ka see, et MOL lõpetas tegevuse 1989. aastal. Komisjon teatas MOLile 16. juuli 1998. aasta kirjas üksikasjalikult, miks esialgset juhtumit ei olnud võimalik uuesti algatada. Selles kirjas viitas komisjon nn artikli 6 kohasele kirjale ja oma 1994. aasta kirjale, milles teatati MOLile juhtumi lõpetamisest. Komisjon märkis, et pärast kirjavahetust ei tegutsenud MOL ja ei palunud ametlikku otsust kaebuse tagasilükkamise kohta, nii et MOL oleks saanud pöörduda Esimese Astme Kohtusse. Seoses uurimise taasalustamise taotlusega märkis komisjon, et see tähendaks ajavahemikus 1988–1993 aset leidnud asjaolude uuesti uurimist seoses äriühinguga, mis praegu ei tegele majandustegevusega. Komisjon märkis, et vastavalt Esimese Astme Kohtu praktikale (T-77/95, SFEI jt v. komisjon, EKL 1997, lk II-1, punkt 57) ei ole komisjon kohustatud võtma meetmeid kaebuste suhtes, milles mõistetakse hukka tegevuse lõpetamine. Komisjon järeldas, et juhtumi taasalustamine tähendaks komisjoni ressursside kasutamist, mis oleks ebaproportsionaalne väidetava rikkumise tähtsusega ühisturu toimimisele. Seetõttu ei leidnud ta piisavat ühenduse huvi, mis õigustaks MOLi kaebuse uurimise taasalustamist.
Komisjon käsitas kaebuse esitaja 21. juuli 1998. aasta kirja oma 16. juuli 1998. aasta kirja kättesaamise kinnitusena, kuna samu väiteid korrati. Komisjon leidis, et vastust ei ole vaja.
Komisjon märkis, et tal ei ole tunnistajate ülekuulamiseks samu vahendeid kui siseriiklikul kohtul ning seetõttu ei saa ta tõendada teiste poolte esitatud teabe õigsust.
Lisaks esitas Euroopa Parlamendi liige Elliott komisjonile selle kohta kaks kirjalikku küsimust. Elliott kirjutas ka otse Sir Leon Brittanile ja sai temalt vastuse 1991. aastal.
Kaebuse esitaja märkused
Kaebuse esitaja esitas oma märkustes kokkuvõtlikult järgmised punktid:
Komisjoni arvamusele lisatud kirjade ja vastuste nimekirja ei olnud võimalik täielikult kommenteerida, sest nimekirja kolmas lehekülg oli puudu. MOLi ja komisjoni vahel ei toimunud arvukaid mitteametlikke arutelusid. Puuduvad tõendid selle kohta, et toimikut oleks tegelikult uuritud.
Seoses küsimusega, kas liikmesriikidevahelist kaubandust on mõjutatud, märkis komisjon, et see nõue ei tundu olevat täidetud. Komisjon ei selgitanud siiski kordagi, miks ta oma seisukohta muutis, ning kuni 1997. aasta septembris toimunud koosolekuni ei vastanud komisjon kordagi MOLi sellekohasele selgitustaotlusele. Lõpuks nõustus komisjon 1998. aastal, et Norra ja Ühendkuningriigi vaheline kaubandus on nagu liikmesriikidevaheline kaubandus. Lisaks peab komisjon selgitama, miks juhtum algatati EÜ asutamislepingu artikli 86 (nüüd artikkel 82) alusel ja miks oli lubatud uuesti esitamine EÜ asutamislepingu artikli 85 (nüüd artikkel 81) alusel, kui puudus tingimustele vastav kaubandustegevus.
MOL ei tegutsenud aastatel 1994–1997, kuna neile oli selge, et komisjon ei kavatsenud neile vastata. Alles siis, kui sõbrad ja advokaadid MOL-ile nõu andsid, oleks komisjon pidanud MOL-ile vastama, et ta taasalustab komisjoniga kontakte oma äriesindaja kaudu.
Seoses asjaoluga, et komisjon ei ole kohustatud reageerima kaebustele, milles mõistetakse hukka tegevuse lõpetamine, esitas kaebuse esitaja ajaleheartikli, milles märkis, et komisjon tegutseb teatavate selliste juhtumite puhul.
Komisjon ei vastanud 21. juuli 1998. aasta kirjale, milles tõstatati erinevalt komisjoni väidetust uusi küsimusi.
Vastupidiselt sellele, mida ta väidab, on komisjonil nõukogu määruse nr 17 artikli 14 alusel uurimisvolitused. Seetõttu ei nõustunud kaebuse esitaja komisjoni väitega, et ta ei saa tõendada talle esitatud teabe õigsust, kuna ta on üksnes haldusorgan.
Seoses komisjoni väitega, et ta püüdis asjatult leida kindlaid tõendeid MOLi väidete toetuseks, väitis kaebuse esitaja, et ta esitas komisjonile muu hulgas arvete ja allkirjastatud tellimuste koopiad, vande all antud ütlused, impordi-/ekspordidokumendid ja pangaväljavõtted. Kui see ei olnud piisav tõend, palus kaebuse esitaja komisjonil täpsustada, mida ta tõenditeks liigitas.
Lõpuks lootis kaebuse esitaja, et komisjon annab täielikud vastused nii kaebusele kui ka neljale küsimusele, mille esitas komisjonile Euroopa Parlamendi liige Elliott.

Otsus

1 Sissejuhatavad märkused
Märkustes tõstatas kaebuse esitaja seoses esialgse kaebusega uusi küsimusi. Need punktid puudutasid komisjoni teabe- ja selgitustaotlusi, sealhulgas vastuseid Elliotti esitatud neljale küsimusele. Ombudsman ei pidanud põhjendatuks alustada uurimist kaebuse esitaja märkustes tõstatatud uute punktide kohta, kuna need läksid algse kaebuse ulatusest kaugemale ja kujutasid endast pigem üksnes teabenõuet.
2 Toimiku käsitlemine komisjonis
2.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei käsitlenud ega uurinud toimikut. Lisaks ei vastanud ta kaebuse esitaja 21. juuli 1998. aasta kirjale.
2.2 Komisjon märkis, et ta uuris kaebust aastatel 1988-1993 ning et tal oli kaebuse esitajaga mitmeid kontakte, nagu nähtub arvamusele lisatud tabelist. Lisaks leidis ta, et 21. juuli 1998. aasta kirjale ei ole vaja vastata, kuna kirjas ei tõstatatud uusi küsimusi.
2.3 Juhtumi käsitlemise kohta lisas komisjon tabeli MOL-iga toimunud suhtluse ja kontaktide kohta, kuid nagu kaebuse esitaja õigesti märkis, puudus tabeli kolmas lehekülg. Tabel näitas siiski ainult toimiku põhidokumente. Lisaks võimaldavad nii komisjoni kui ka kaebuse esitaja esitatud dokumendid (nt kirjavahetuse koopiad) endiselt juhtumi käsitlemist nõuetekohaselt hinnata. Dokumentidest nähtub, et mitme aasta jooksul toimus komisjoni ja MOLi vahel suur kirjavahetus. Selle aja jooksul vastas komisjon kaebuse esitajale korrapäraselt. Kuigi komisjon ei vastanud igale kirjale ega võtnud seda vastu, mõnikord seetõttu, et kaebuse esitajate kirjad saadeti nii tihedalt, vastas ta alati, kui pidas seda asjakohaseks, ning on näidatud, et kirjavahetus toimus korrapäraselt. Lisaks ei saa selliste konkurentsijuhtumite puhul nõuda, et kaebuse esitaja saaks vastuse kõigi komisjonile edastatud materjalide kohta, kui kirjavahetus toimub nii sageli ja nii pika aja jooksul. Ombudsman märgib ka, et kuigi komisjoni ja kaebuse esitaja vahel esines arusaamatusi ja mõningaid praktilisi probleeme, näitab toimik, et komisjon andis kaebuse esitajale võimaluse menetlustes nõuetekohaselt osaleda. Lisaks järgis komisjon konkurentsijuhtumite puhul ette nähtud menetlust, näiteks seoses nn artikli 6 kohase kirja saatmisega. Seega ei viita miski sellele, et komisjon ei käsitlenud toimikut õigesti.
2.4 Seoses kaebuse esitaja väitega, et toimikut ei uuritud, tuleb meenutada, et komisjon märkis oma 5. veebruari 1993. aasta artikli 6 kohases kirjas, et ta uuris juhtumit põhjalikult ja oli juhtumist täiesti teadlik. Toimikust ei nähtu, et komisjon ei oleks seda avaldust täitnud või juhtumit nõuetekohaselt uurinud.
2.5 Kaebuse esitaja 21. juuli 1998. aasta kirja kohta märgib ombudsman, et üldiselt tuleks kirjadele vastata. Ombudsmani kirjade hindamisel ilmnes, et kaebuse esitaja 21. juuli 1998. aasta kiri sisaldas küsimusi, mis olid seotud komisjoni poolt toimiku sulgemise alusega ja komisjoni kohustusega anda selget nõu menetluse käigu kohta. Seoses komisjoni otsusega juhtum lõpetada viitas komisjon oma 16. juuli 1998. aasta kirjas oma 5. veebruari 1993. aasta kirjale artikli 6 kohta, milles käsitleti seda küsimust nõuetekohaselt. Seoses komisjoni kohustusega anda selget nõu märgib ombudsman, et komisjon järgis konkurentsijuhtumite puhul ette nähtud menetlusi ning seetõttu ei pea ombudsman kaebuse selle punkti edasist käsitlemist põhjendatuks.
2.6 Seetõttu leiab ombudsman, et juhtumi selle aspektiga seoses ei esine haldusomavoli.
3 Komisjoni arvamus selle kohta, kas Norra ja Ühendkuningriigi vaheline kaubandus on liikmesriikidevaheline kaubandus 3.1
Kaebuse esitaja väitis, et komisjon leidis kõigepealt, et Norra ja Ühendkuningriigi vaheline kaubandus on liikmesriikidevaheline kaubandus EÜ konkurentsieeskirjade tähenduses (EÜ asutamislepingu artiklid 81 ja 82), kuid muutis hiljem ekslikult oma arvamust. Alles 1998. aastal nõustus komisjon taas kaebuse esitajate seisukohaga, et seda tuleb vaadelda liikmesriikidevahelise kaubandusena.
3.2 Komisjon viitas oma 5. veebruari 1993. aasta kirjale artikli 6 kohta ja märkis, et kuna see ei mõjutanud liikmesriikidevahelist kaubandust, ei olnud EÜ asutamislepingu artikli 81 nõue täidetud.
3.3 Selles küsimuses näib olevat vajalik viidata 5. veebruari 1993. aasta kirjale artikli 6 kohta. Selles kirjas on märgitud:
„EMÜ asutamislepingu artikli 85 lõike 1 osas näitavad tõendid, et kaubandus, mida mõjutas käitumine, mille kohta te kaebuse esitasite, on Norra ja Ühendkuningriigi vaheline otsekaubandus. Kuigi see ei tähenda, et etteheidetav käitumine ei saa mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, ei ole käesoleval juhul tõendeid selle kohta, et selline kaubandus oleks märkimisväärselt mõjutatud. Seega, isegi kui komisjon nõustuks vaieldamatult, et olukord on selline, nagu te väidate, ning et Dynopack ja tema Briti turustajad või tütarettevõtjad on teid Ühendkuningriigi turgudelt välja pigistanud, puuduvad tõendid selle kohta, et üks EMÜ artikli 85 lõike 1 kohaldamise põhitingimusi on täidetud. Oleme püüdnud anda teile kõik võimalused näidata vastupidist, mistõttu ei ole me otsustanud toimikut varem sulgeda; peame siiski järeldama, et te ei ole suutnud esitada ühtegi tõendit märgatava mõju kohta liikmesriikidevahelisele kaubandusele, kuigi oleme sageli rõhutanud, et see on peamine takistus teie kaebuse menetlemisel."
3.4 Artikli 6 kohast 5. veebruari 1993. aasta kirja lugedes näib, et kaebuse esitaja on komisjoni seisukohast valesti aru saanud. Kirjast nähtub selgelt, et komisjon ei väida, et Norra ja Ühendkuningriigi vahelist kaubandust ei saa kunagi käsitleda liikmesriikidevahelise kaubandusena. Sõnastusega „Kuigi see ei tähenda, et etteheidetav käitumine ei saa mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust”, on komisjon vastupidisel seisukohal. Siiski näib, et komisjon ei leidnud kõnealusel konkreetsel juhul „märkimisväärset mõju sellisele kaubandusele”. Lisaks ei nähtu toimikust, et komisjon oleks tegelikult väitnud, et Norra ja Ühendkuningriigi vahelist kaubandust ei saa pidada liikmesriikidevaheliseks kaubanduseks. Komisjon märkis seevastu, et käesoleval juhul ei olnud liikmesriikidevahelisele kaubandusele märgatavat mõju.
3.5 Seetõttu leiab ombudsman, et juhtumi selle aspektiga seoses ei esine haldusomavoli.
4 Komisjoni uurimisvolitused
4.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjon väitis ekslikult, et ta ei ole uurimisasutus, vaid tugineb kirjalikele märkustele ja et tema haldusvolitused on ebapiisavad. Kaebuse esitaja sõnul ei ole see nii, kuna komisjoni uurimisvolitused on hästi välja kujunenud, eelkõige konkurentsiõiguse valdkonnas.
4.2 Komisjon märkis, et tal ei ole tunnistajate ülekuulamiseks samu vahendeid kui siseriiklikul kohtul ning seetõttu ei saa ta tõendada teiste poolte esitatud teabe õigsust.
4.3 Komisjoni uurimisvolitused konkurentsiasjades on sätestatud nõukogu määruses nr 17 (1) ja Euroopa Kohtu praktikas. Kuigi tunnistatakse, et komisjonil on konkurentsiõiguse valdkonnas ulatuslikud uurimisvolitused, ei tähenda see, et tal on võimalus tunnistajaid ära kuulata või kontrollida talle esitatud dokumentide õigsust. Määruse nr 17 artikli 14 kohaselt on komisjonil õigus „paluda kohapeal suulisi selgitusi”. Artiklit 14 kohaldatakse siiski komisjoni poolt ettevõtja ruumides läbiviidavate uurimiste suhtes ning lisaks on Euroopa Kohtu praktikas tunnustatud piiratud privileegi enda vastu ütluste andmise vastu, mille kohaselt ei pea ettevõtja vastama küsimustele, millega tunnistataks süütegu, mida komisjon uurib (2). Lisaks ei ole komisjonil õigust kutsuda tunnistajaid või küsida suulisi selgitusi väljaspool määruse nr 17 artikli 14 kohaldamisala.
Kuigi iga õigustatud huvi omav füüsiline või juriidiline isik võib esitada komisjonile kaebuse vastavalt määruse nr 17 artikli 3 lõike 2 punktile b, tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et see õigus ei hõlma õigust saada EÜ asutamislepingu artikli 249 tähenduses otsus väidetava rikkumise olemasolu või puudumise kohta (3). See näitab veel, et komisjonil ei ole kohustust kontrollida talle esitatud dokumentide õigsust.
4.4 Näib, et komisjon ei rikkunud ühtegi talle siduvat eeskirja ega põhimõtet, kui ta väitis, et tal ei olnud tunnistajate ärakuulamiseks samu vahendeid kui siseriiklikul kohtul ning et ta ei saa tõendada esitatud teabe õigsust. Seetõttu leiab ombudsman, et juhtumi selle aspektiga seoses ei esine haldusomavoli.
5 Komisjoni keeldumine toimiku taasavamisest
5.1 Pärast seda, kui kaebuse esitaja oli komisjoniga uuesti ühendust võtnud, taotles ta toimiku taasavamist. Komisjon teatas MOLile 16. juuli 1998. aasta kirjaga, miks esialgset juhtumit ei olnud võimalik uuesti algatada. Kirjas märkis komisjon järgmist:
„Seoses teie 1997. aastal esitatud ja 1998. aastal kinnitatud taotlusega juhtumi uurimise taasalustamiseks pean kahetsusega märkima, et selle eesmärk on üksnes see, et komisjon vaataks uuesti läbi asjaolud, mis väidetavalt leidsid aset aastatel 1988–1993. Teie esitatud põhjendus on see, et tol ajal esitati valetõendeid. Te ise tunnistate siiski, et väidetav rikkumine on lõppenud ja et praegu ei tegele te asjakohase majandustegevusega.
Komisjon leiab, et ta ei ole kohustatud võtma meetmeid kaebuste suhtes, milles taunitakse tegevuse lõppemist (Esimese Astme Kohtu 14. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas T-77/95: SFEI jt vs. komisjon, EKL 1997, lk II-1, punkt 57). Teie juhtumi taasalustamine tähendaks komisjoni vahendite kasutamist, mis ei oleks proportsionaalne väidetava rikkumise tähtsusega ühisturu toimimisele. Seega puudub piisav ühenduse huvi, mis õigustaks kaebuse uurimise taasalustamist."
5.2 Komisjonil on konkurentsiasjades kaalutlusõigus otsustada, milliseid meetmeid võtta, kui ta oma otsust põhjendab. Komisjon selgitas 16. juuli 1998. aasta kirjas, miks ta ei pidanud vajalikuks asja uuesti avada. Esiteks põhjendati seda sellega, et MOL lõpetas tegevuse, mis tähendas, et komisjon ei olnud kohustatud juhtumit täiendavalt uurima. Isegi kui oleks tõendatud, et komisjon jätkab teatavate lõpetatud ettevõtjatega seotud juhtumite menetlemist (nagu väidab kaebuse esitaja), on komisjoni pädevuses otsustada, milliseid juhtumeid ta soovib uurida. Teiseks leidis komisjon, et ühenduse huvi ei ole piisav, et õigustada juhtumi taasalustamist. Komisjoni põhjendused juhtumi taasalustamisest keeldumiseks näivad olevat kooskõlas ühenduse kohtute pretsedendiõigusega. Seetõttu leiab ombudsman, et komisjon tegutses juhtumi taasalustamisest keeldumisel oma õigusliku pädevuse piires.
5.3 Seetõttu leiab ombudsman, et juhtumi selle aspektiga seoses ei esine haldusomavoli.
6 Kokkuvõte Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal
näib, et Euroopa Komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud. Seetõttu otsustas ombudsman juhtumi lõpetada.
Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.
Teie siiralt
Jacob SÖDERMAN

---

(1) EÜT 1962, 13/204.

(2) Kohtuasi 374/87, Orken SA v. komisjon, EKL 1989, lk 3283.

(3) Otsus kohtuasjas 125/78: GEMA vs. komisjon, EKL 1979, lk 3173.