Kaebuse taust

1. Juhtum käsitleb määruse (EÜ) nr 1049/2001 [1] alusel esitatud üldsuse dokumentidele juurdepääsu taotluse tagasilükkamist komisjoni poolt.

2. Kaebuse esitaja osales avalikul konkursil EPSO/AD/148/09 – RO. mail 2010 esitas ta Euroopa Personalivaliku Ametile (EPSO) taotluse juurdepääsuks dokumentidele, mis käsitlesid järgmist: i) teatav statistiline teave kandidaatide arvu kohta; ning ii) bibliograafia, mida valikukomisjoni liikmed katsete hindamisel kasutavad.

3. EPSO lükkas 7. mai 2010. aasta e-kirjas selle taotluse tagasi. Eelkõige vastas EPSO, et statistikat võib koostada teenistuse huvides, kuid mitte kandidaatide taotlusel. Bibliograafia osas põhjendas EPSO oma keeldumist valikukomisjoni töö salajasuse põhimõttega.

4. Samal kuupäeval saatis kaebuse esitaja EPSO-le veel ühe e-kirja, milles selgitas, et ta taotleb juurdepääsu olemasolevatele dokumentidele. Kaebuse esitaja selgitas, et ta ei taotlenud uue statistika koostamist. Lisaks väitis ta, et EPSO ei saa tugineda konkursikomisjoni töö salajasuse põhimõttele, et põhjendada bibliograafiaga tutvumise võimaldamisest keeldumist.

5. Seda silmas pidades palus EPSO kaebuse esitajal oma taotlust uuendada ja saata see konkreetsele aadressile, mida ta tegi 12. mail 2010.

6. EPSO jättis 28. mail 2010 dokumentidega tutvumise uuendatud taotluse rahuldamata. Seoses taotluse esimese aspektiga märkis EPSO, et ükski olemasolev dokument ei sisalda nõutavat teavet sellises vormis, mida oleks võimalik avalikustada [2].

7. Kaebuse esitaja taotluse teise aspekti kohta järeldas EPSO, et taotletud bibliograafia suhtes kohaldatakse valikukomisjoni töö konfidentsiaalsuse põhimõtet. Lisaks väitis EPSO, et personalieeskirjade III lisa artikkel 6, mida tuleks käsitada erinormina (lex specialis), välistab määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohaldamise, mis on kohtupraktika kohaselt [3] üldnorm (lex generalis). EPSO arvates peaks lex specialis tegema erandi lex generalis’e kohaldamisest sellisel juhul nagu käesolev. EPSO teatas siiski kaebuse esitajale, et ta võib esitada komisjonile kordustaotluse üldsuse juurdepääsuks dokumentidele.

8. Kaebuse esitaja esitas 10. juunil 2010 kordustaotluse komisjonile, kes saatis 15. juunil 2010 kättesaamistõendi.

9. 30. juunil 2010 teatas komisjon kaebuse esitajale, et tal ei olnud võimalik koguda kogu teavet, mis oli vajalik, et teha otsus tema dokumentidele üldsuse juurdepääsu taotluse kohta. Seega pikendas komisjon kordustaotluse menetlemise esialgset tähtaega 15 tööpäeva võrra vastavalt määruse 1049/2001 artikli 8 lõikele 2. Komisjon teatas, et teeb kordustaotluse kohta otsuse 23. juuliks 2010.

10. 22. juulil 2010 teatas komisjon kaebuse esitajale, et kahjuks ei saa ta otsust teha enne tähtaja möödumist. Komisjon lisas, et seda ei tohiks tõlgendada kordustaotluse kaudse tagasilükkamisena. Ta vabandas selle täiendava viivituse pärast ja märkis, et püüab teha otsuse võimalikult kiiresti.

11. Samal kuupäeval saatis kaebuse esitaja komisjonile e-kirja, milles väljendas rahulolematust selle üle, et komisjon ei võtnud vastu otsust tema kordustaotluse kohta. Lisaks märkis ta, et komisjoni 30. juuni 2010. aasta ja 22. juuli 2010. aasta kirjad ei ole piisavalt põhjendatud. Kaebuse esitaja lisas, et igal juhul oli tähtaja täiendav pikendamine 22. juuli 2010. aasta kirjaga vastuolus määrusega 1049/2001.

12. Kaebuse esitaja esitas 28. juulil 2010 ombudsmanile käesoleva kaebuse.

13. Komisjon võttis 6. augustil 2010 vastu otsuse kordustaotluse kohta. Kuigi ta võimaldas juurdepääsu teatavatele statistilise teabega seotud dokumentidele, keeldus ta võimaldamast juurdepääsu kõigile bibliograafiaga seotud dokumentidele.

Uurimise ese

14. Ombudsmanile esitatud kaebuses esitas kaebuse esitaja sisuliselt järgmised väited ja järgmise väite, mis lisati ombudsmani uurimisse:

Väited:

(1) Komisjon ei põhjendanud oma 22. juuli 2010. aasta vastust.

(2) Komisjon pikendas 22. juuli 2010. aasta kirjaga ekslikult kordustaotlusele vastamise tähtaega.

Nõue:

Komisjon peaks andma kaebuse esitajale kohese juurdepääsu taotletud dokumentidele.

Uurimine

15. 14. septembril 2010 algatas ombudsman väidete ja nõude uurimise ning palus komisjonil esitada oma arvamus.

16. Samal kuupäeval teatas ombudsman kaebuse esitajale, et tema kaebuse teatavaid aspekte, mida on kirjeldatud allpool punktides 17–19, ei uurita.

17. Esiteks väitis kaebuse esitaja, et EPSO eksis, paludes tal esitada oma taotlus juurdepääsuks õigele teenistusele, selle asemel et edastada see otse sellele teenistusele. Näib siiski, et kaebuse esitaja ei ole EPSO-le selle väite osas eelnevaid administratiivseid lähenemisviise esitanud. Seega järeldas ombudsman, et see väide on vastuvõetamatu.

18. Teiseks väitis kaebuse esitaja, et EPSO jättis ekslikult rahuldamata tema 12. mai 2010. aasta dokumentidega tutvumise taotluse. Kaebuse esitaja kasutas siiski võimalust taotleda selle otsuse läbivaatamist, esitades kordustaotluse. Seetõttu ei olnud selle väite uurimiseks piisavalt alust.

19. Kolmandaks väitis kaebuse esitaja, et komisjon ei põhjendanud oma 30. juuni 2010. aasta kirja ja pikendas selle kirjaga ekslikult esialgset tähtaega tema kordustaotluse kohta otsuse tegemiseks. Nimetatud 30. juuni 2010. aasta kirjas märkis komisjon, et tal ei olnud võimalik koguda kõiki otsuse tegemiseks vajalikke andmeid. Lisaks tugines komisjon määruse 1049/2001 artikli 8 lõikele 2, et pikendada otsuse tegemiseks ette nähtud 15 tööpäeva pikkust tähtaega. Seda silmas pidades jõudis ombudsman järeldusele, et selle väite uurimiseks ei ole piisavalt alust.

20. Komisjon teatas 17. detsembril 2010 ombudsmanile, et ta ei saa saata oma arvamust 31. detsembriks 2010, nagu ombudsman algselt taotles. Ombudsman teavitas sellest kaebuse esitajat.

21. Komisjon saatis 1. veebruaril 2011 ombudsmanile oma arvamuse, mis edastati 8. veebruaril 2011 kaebuse esitajale märkuste esitamiseks.

22. Kaebuse esitaja märkusi ei esitanud.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

A. Väide, et komisjon ei esitanud põhjendusi ja pikendas oma 22. juuli 2010. aasta vastuses ekslikult kordustaotlusele vastamise tähtaega

Ombudsmanile esitatud argumendid

23. Esiteks väitis kaebuse esitaja, et komisjon ei põhjendanud oma 22. juuli 2010. aasta vastust, millega ta pikendas teist korda tema kordustaotluse kohta otsuse tegemise tähtaega.

24. Ombudsmani uurimist käsitlevas arvamuses selgitas komisjon, et see täiendav pikendamine on vajalik EPSO valduses olevate dokumentidega seotud uuringute tegemiseks ja konkursil osalevaid kandidaate käsitlevat statistilist teavet sisaldavate dokumentide anonüümseks muutmiseks. Komisjon lisas, et kordustaotlus langeb kokku EPSO kolimisega teistesse ruumidesse, mistõttu EPSO valduses olevad dokumendid ei ole teatava aja jooksul kättesaadavad. Lisaks esitati kordustaotlus suveperioodil, mil nii EPSO-l kui ka komisjonil oli nende heaks vähem töötajaid.

25. Teiseks väitis kaebuse esitaja, et komisjoni 22. juuli 2010. aasta vastuses pikendati ekslikult kordustaotluse kohta otsuse tegemise tähtaega. Ta väitis, et tähtaja täiendav pikendamine on vastuolus määrusega 1049/2001.

26. Komisjon möönis oma arvamuses, et määruse 1049/2001 artikli 8 lõike 2 kohaselt ei olnud tal lubatud teist korda pikendada kordustaotluse kohta otsuse tegemise tähtaega. Ta märkis, et ta vabandas juba oma 22. juuli 2010. aasta vastuses ja kordas oma vabandusi selle viivituse pärast arvamuses, mille ta esitas käesoleva uurimise raames.

Ombudsmani hinnang

27. Kaebuse esitaja esimese väite kohta märgib ombudsman, et ELi toimimise lepingu artiklis 296 on sätestatud, et „õigusaktides esitatakse nende aluseks olevad põhjused”. Lisaks tuleneb ELTL artiklit 296 käsitlevast väljakujunenud kohtupraktikast, et „selles sättes nõutav põhjendus peab vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja Euroopa Kohtul kontrolli teostada. Ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduse vastavust [ELTL artikli 296] nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades.

28. Komisjon teatas 22. juuli 2010. aasta kirjas kaebuse esitajale, et tal ei ole õnnestunud kordustaotluse hindamist lõpule viia ja seetõttu ei ole tal võimalik teha otsust enne tähtaja möödumist. Seega piirdus komisjon märkusega, et ta ei saa kordustaotlusele vastata pikendatud tähtaja jooksul. Kaebuse esitaja etteheide komisjonile põhjenduste esitamata jätmise kohta on seega põhjendatud.

29. Oma arvamuses käesoleva kaebuse kohta selgitas komisjon, et ta ei saanud kinni pidada 23. juuli 2010. aasta tähtajast, kuna esiteks pidi ta tegema EPSO valduses olevate dokumentidega seotud uuringuid ja muutma need anonüümseks, teiseks muutis EPSO kolimine teistesse ruumidesse dokumendid teatavaks ajaks kättesaamatuks ja kolmandaks esitati kordustaotlus suveperioodil, mil nii EPSO-l kui ka komisjonil oli nende jaoks vähem töötajaid.

30. Ombudsman märgib, et eespool esitatud selgitused tähtaja teise pikendamise põhjuste kohta esitati alles pärast dokumentidele juurdepääsu taotlust käsitleva vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.

31. Igal juhul märgib ombudsman, et määruse 1049/2001 artikli 8 lõigete 1 ja 2 kohaselt võib dokumentidele juurdepääsu kordustaotluse hindamise 15 tööpäeva pikkust tähtaega pikendada veel 15 tööpäeva võrra. Lisaks on kohtupraktika kohaselt „kohustuslik 15 tööpäeva pikkune tähtaeg, mida võib pikendada ja mille jooksul institutsioon peab kordustaotlusele vastama, nagu on sätestatud määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõigetes 1 ja 2”.[5] Seega on selge, et määrusega 1049/2001 lubatakse kordustaotlusele vastamise tähtaega pikendada ainult üks kord.

32. Võttes arvesse määruse 1049/2001 ühemõttelist sõnastust, nagu seda on tõlgendatud kohtupraktikas, leiab ombudsman, et komisjonil ei olnud lubatud pikendada tähtaega teist korda pärast 23. juulit 2010, nagu ta tegi oma 22. juuli 2010. aasta kirjas. Nagu eespool märgitud, ei vaidlusta komisjon seda järeldust.

33. Ombudsman märgib siiski, et komisjon on kaebuse esitaja ees vabandanud. Lisaks märgib ta, et kaebuse esitaja ei ole komisjoni arvamuse kohta märkusi esitanud. Neil asjaoludel järeldab ombudsman, et kaebuse esitaja väidete edasiseks uurimiseks puudub alus.

B. Nõue, et komisjon annaks kaebuse esitajale viivitamata juurdepääsu taotletud dokumentidele

Ombudsmanile esitatud argumendid

34. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks andma talle kohese juurdepääsu: i) dokumendid, mis sisaldavad teatavat statistilist teavet konkursi EPSO/AD/148/09 - RO kandidaatide kohta; ning ii) dokumendid, mis sisaldavad bibliograafiat, mida valikukomisjoni liikmed kasutavad kirjalike katsete hindamisel.

35. Oma vastuses kordustaotlusele andis komisjon juurdepääsu teatavatele dokumentidele, mis olid seotud statistilise teabega, millest kaebuse esitaja oli huvitatud. Ta märkis siiski ka, et taotletud dokumente kas ei ole olemas või neid ei saa avalikustada.

36. Mis puudutab i) kordustaotluse esimest aspekti, siis esitas komisjon kaebuse esitajale kolm anonüümseks muudetud dokumenti, mis tema arvates võimaldasid kaebuse esitajal saada suurema osa taotletud statistilisest teabest. Komisjon teavitas siiski kaebuse esitajat ka sellest, et EPSO-l puuduvad dokumendid eelvaliku testidele kutsutud kandidaatide arvu kohta vastavalt nende teise keele valikule.

37. Mis puudutab kordustaotluse teist aspekti, siis märkis komisjon, et EPSO-l ei ole kalduvust säilitada "bibliograafiat" kui sellist, st loetelu dokumentidest, millele valikukomisjoni liikmed peavad kirjalike katsete hindamisel tuginema. EPSO koostab a) valikukomisjoni liikmetele kasutamiseks sisemärkmed ja b) iga küsimuse hindamistabeli. Komisjoni arvates kehtis nende kahe dokumendi suhtes siiski valikukomisjoni töö saladuse põhimõte. Sellega seoses viitas komisjon personalieeskirjade III lisa artiklile 6, milles on sätestatud, et „valikukomisjoni töö on salajane”.

38. Ombudsmani uurimise raames esitatud arvamuses väitis komisjon, et kaebuse esitaja väide oli muutunud alusetuks, sest vahepeal oli komisjon kaebuse esitaja taotluse rahuldanud ulatuses, milles seda oli võimalik rahuldada.

39. Kaebuse esitaja ei esitanud komisjoni arvamuse kohta märkusi.

Ombudsmani hinnang

40. Ombudsman märgib, et komisjon on selgitanud, et dokumente, millele kaebuse esitaja soovis juurdepääsu, ei olnud olemas. Need selgitused tunduvad usutavad. Lisaks märgib ombudsman, et kaebuse esitaja ei vaidlustanud komisjoni avaldusi. Neil asjaoludel järeldab ombudsman, et kaebuse esitaja väitega seoses ei esinenud haldusomavoli.

41. Ombudsmanil on hea meel märkida, et komisjon ei piirdunud eespool nimetatud väidetega, vaid andis juurdepääsu mõnedele dokumentidele, mis olid seotud kaebuse esitajale huvipakkuva statistilise teabega. Ta märgib ka, et komisjon juhtis kaebuse esitaja tähelepanu kahele valikukomisjoni tööd käsitlevale dokumendile, selgitades, et need dokumendid on konfidentsiaalsed. Võttes aga arvesse, et kaebuse esitaja ei ole teatanud, et ta sooviks saada juurdepääsu nendele dokumentidele, leiab ombudsman, et ta ei pea käesoleval juhul hindama, kas komisjoni seisukoht on õige.

C. Järeldused

Ombudsman lõpetab selle kaebuse uurimise järgmiste järeldustega:

Kaebuse esitaja väitega seoses haldusomavoli ei esinenud. Mis puudutab kaebuse ülejäänud osa, siis puudub alus edasiseks uurimiseks.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

 

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 18. jaanuar 2012

---

[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).

[2] Kaebuse esitaja palus teada a) eelvaliku testidele kutsutud kandidaatide arvu vastavalt nende teise keele valikule, b) kirjalikele testidele kutsutud kandidaatide arvu vastavalt nende teise keele valikule ja c) suulistele testidele kutsutud kandidaatide arvu vastavalt nende teise keele valikule.

[3] Kohtuasi T-371/03: Le Voci vs. nõukogu, EKL AT 2005, lk I-A-209 ja II-957.

[4] Kohtuasi C-501/00: Hispaania vs. komisjon, EKL 2004, lk I-6721, punkt 73.

[5] 19. jaanuari 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-355/04 ja T-446/04: Co-Frutta vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata), punkt 56.