Kaebus Euroopa Komisjonile

1. Kaebuse esitaja esitas Euroopa Komisjonile rikkumiskaebuse, paludes tal võtta meetmeid Taani kui ELi aluslepingute täitmise järelevalvaja vastu [1]. Ta väitis, et Taani maksustamiseeskirjadega nähakse ette välisvaluutas olevatelt võlgadelt/nõuetelt saadava kasu ebasoodsam kohtlemine võrreldes Taani kroonides olevate võlgade/nõuetega ning et see rikub kapitali vaba liikumise põhimõtet [2] Euroopa Liidus.

2. Komisjon võttis ühendust Taani ametiasutustega, teavitades neid oma esialgsest analüüsist. Analüüs näitas, et kaebuse esitaja väitel võib olla tegemist ELi eeskirjade rikkumisega.

3. Pärast seda, kui komisjon oli võtnud ühendust Taani ametiasutustega ja uurinud küsimust, jõudis ta oma lõplikus analüüsis järeldusele, et Taani maksustamiseeskirjad ei ole vastuolus ELi eeskirjadega.

4. Kuna kaebuse esitaja ei olnud rahul sellega, kuidas komisjon oli rikkumiskaebust käsitlenud, pöördus ta uuesti komisjoni poole. Ta väitis, et komisjoni esialgne analüüs keskendus kapitali vaba liikumise põhimõttele, samas kui lõplik analüüs keskendus mittediskrimineerimise põhimõttele. See muutus oli kaebuse esitaja arvates vale ja ta kahtlustas, et komisjon muutis õiguslikku fookust lihtsalt selleks, et vältida meetmete võtmist. Ta leidis, et komisjon on ilmselgelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire. Kaebuse esitaja kritiseeris ka seda, et komisjon ei pidanud tema rikkumiskaebuse käsitlemisel kinni teatavatest tähtaegadest.

Euroopa Komisjoni vastus kaebuse esitajale

5. Komisjon vastas, et jääb rikkumise kohta esitatud kaebuses tõstatatud küsimuste lõpliku analüüsi juurde. Seoses sellega, et komisjon ei pidanud kinni teatavatest tähtaegadest, viitas ta sisemistele ressursiprobleemidele.

6. Kaebuse esitaja ei olnud komisjoni vastusega rahul ja pöördus seetõttu ombudsmani poole. Ta väitis, et 1) komisjon oli oma analüüsis muutnud õiguslikku fookust lihtsalt selleks, et vältida vajadust võtta meetmeid Taani vastu, 2) et ta oli ilmselgelt rikkunud oma kaalutlusõigust ja 3) et komisjon ei pidanud tema rikkumiskaebuse menetlemisel ilma õiguspärase põhjuseta kinni teatavatest tähtaegadest.

Euroopa Ombudsmani järeldused

7. Komisjon vastutab ELi õiguse tõhusa kohaldamise, rakendamise ja jõustamise järelevalve eest liikmesriikides [3]. Kui liikmesriik ei täida ELi aluslepingutest tulenevat kohustust, võib komisjon võtta meetmeid (rikkumismenetlused) kõnealuse rikkumise lõpetamiseks. Komisjonil on ulatuslik kaalutlusõigus otsustamaks, kas ja millal algatada liikmesriigi vastu rikkumismenetlus [4].

8. Ombudsmanile esitatud kaebuses esitab kaebuse esitaja esimese tõsise süüdistuse. Kaebuse esitaja väidab põhimõtteliselt, et kui komisjon lõpetas rikkumiskaebuse käsitlemise, ei rääkinud ta tõtt ja tegutses pahauskselt. Kaebuse esitaja ei esitanud aga ühtegi tõendit, mis sellist väidet toetaks.

9. Seoses kaebuse esitaja teise murega peab ombudsman kaebuse esitaja pettumust mõistetavaks. Esialgu näis komisjon tema õigusliku seisukohaga nõustuvat, kuid hiljem ta seda ei teinud. Siiski ei ole iseenesest tegemist haldusomavoliga, kui komisjon muudab rikkumiskaebuse menetlemisel oma õiguslikku fookust, tingimusel et tema lõplik hinnang on sisemiselt järjepidev ja ratsionaalne võimaliku õigusliku tõlgenduse piires. Olles tutvunud komisjoni lõpliku hinnanguga kaebuse esitaja rikkumiskaebusele, on ombudsman seisukohal, et hinnang vastab nendele standarditele.

10. Seoses kaebuse esitaja kolmanda murega kohaldatavatest tähtaegadest mittekinnipidamise pärast ei ole komisjon eitanud viivituste toimumist (kuid osutas ressursiprobleemidele). Selle küsimuse põhjalikuma uurimise eesmärk oleks seega tuvastada võimalik haldusomavoli seoses juba lõpetatud rikkumiskaebuse menetlusliku aspektiga, mis ei mõjuta selle kaebuse sisulist tulemust. Käesoleva juhtumi asjaolud leidsid siiski aset ombudsmani omaalgatusliku uurimise ajal, mis käsitles muu hulgas rikkumiskaebuste õigeaegset käsitlemist komisjoni poolt. Ombudsman tegi ettepanekuid süsteemsete paranduste kohta [5] ja komisjon on need suures osas heaks kiitnud. Seetõttu leiab ombudsman, et juhtumi selle aspekti edasine uurimine ei oleks asjakohane.

11. Kaebuse esitaja esitatud teabe põhjal ei tuvasta ombudsman kaebuse esitaja kahele esimesele probleemile vastavat haldusomavoli [6] ning järeldab, et kolmanda probleemi edasine uurimine ei oleks asjakohane.

Tina Nilsson

Uurimisosakonna juhataja – 4. üksus

Strasbourg, 25. oktoober 2018

[1] Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 258 (https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX:12016E258)

[2] Vt nt http://www.europarl.europa.eu/factsheets/en/sheet/39/free-movement-of-capital.

[3] Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõige 1 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 258.

[4] Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 6. detsember 1989, komisjon vs. Kreeka, C-329/88, ECLI:EU:C:1989:618.

[5] Euroopa Ombudsmani otsus OI/5/2016/AB https://www.ombudsman.europa.eu/en/decision/en/83646

[6] Seda kaebust on käsitletud delegeeritud juhtumite käsitlemise raames kooskõlas Euroopa Ombudsmani otsuse (millega võetakse vastu rakendussätted) artikliga 11.