Komisjonile esitatud kaebuse taust

1. Kaebuse esitaja on Prantsusmaa kodanik. Pärast ema surma 1992. aastal ühes Prantsuse haiglas taotles ta 2014. aastal juurdepääsu oma surnud ema tervisetoimikule, et teada saada tema surma põhjused. Kuna haigla keeldus taotletud juurdepääsu andmisest põhjendusega, et toimik hävitati kümme aastat pärast surma, pöördus kaebuse esitaja riiklike ja kohtuasutuste poole, et saada juurdepääs oma surnud ema tervisetoimikule.

2. Pärast seda, kui tema kaebused halduskohtule ja Conseil d’État’le jäeti rahuldamata põhjusel, et ta ei olnud esitanud tõendeid oma ema transfeerumise ja tema tervisetoimiku hävitamise kohta, esitas kaebuse esitaja komisjonile kaebuse seoses Prantsuse riigi keeldumisega anda talle juurdepääs oma surnud ema tervisetoimikule (CHAP(2016)02329, 11. juuli 2016).

Komisjoni vastus kaebuse esitajale

3. 13. novembril 2017 vastas komisjon kaebuse esitajale ja kinnitas, et Euroopa andmekaitseõigusega [1] tagatakse õigused isikule, kelle andmeid töödeldakse (edaspidi „andmesubjekt“). Komisjon selgitas ka, et „Euroopa andmekaitseõigus ei reguleeri otseselt nende õiguste kasutamist kolmandate isikute poolt surnud isikute nimel tegutsevate õigusjärglaste puhul“. Komisjon on seega selgitanud, et „[l]iidu liikmesriikide ülesanne on soovi korral täpsustada õiguste omajate poolt nende õiguste kasutamise kord“. 

4. Komisjon teavitas kaebuse esitajat ka sellest, et haiglate terviseandmete säilitamise aega reguleerib siseriiklik õigus [2]. Komisjon selgitas ka, et „ilma et see piiraks Euroopa Komisjoni volitusi aluslepingute täitmise järelevalvajana, kuulub andmekaitseõiguse järelevalve ja rakendamine riiklike ametiasutuste, eelkõige andmekaitseasutuste ja kohtute pädevusse“. Seetõttu palus komisjon kaebuse esitajal võtta ühendust Commission Nationale de l’Informatique et des Libertés’iga (CNIL), kui ta leiab, et tema ema tervisetoimiku säilitamine ja sellele juurdepääsu keelamine kujutab endast isikuandmete kaitset käsitlevate Euroopa ja Prantsuse õigusaktide rikkumist. 

5. Kaebuse esitaja teatas 14.–27. novembril 2017 komisjonile, et ta on juba võtnud ühendust CNILi, Commission d’accès aux documents administratif’i (CADA) ja Prantsuse õigusasutustega, kuid tal ei ole võimalik oma õigusi kaitsta.

6. 22. detsembril 2017 teatas komisjon kaebuse esitajale, et Prantsusmaa rahvatervise seadustikus tehakse vahet veel elus olevate isikute tervisekaardi säilitamisel (kakskümmend aastat alates omaniku viimasest viibimisest ettevõttes või viimasest väliskonsultatsioonist ettevõttes) ja surnud isikute tervisekaardi säilitamisel (kümme aastat alates surmakuupäevast). Seetõttu kutsus komisjon kaebuse esitajat üles võtma CNILiga ühendust, „mitte selleks, et saada juurdepääs asjaomasele toimikule [...], vaid selleks, et kontrollida, kas haigla on nõuetekohaselt kohaldanud õigust andmekaitsele, eelkõige seoses tervisekaardi säilitamisega“.  Lõpuks teatas komisjon kaebuse esitajale, et kui puuduvad uued faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis oleksid võimaldanud tal oma seisukoha uuesti läbi vaadata, lõpetab ta kaebuse menetlemise.

7. Kaebuse esitaja ei olnud komisjoni vastusega rahul ja väitis, et dialüüsi käsitlevaid terviseandmeid tuleks käsitada vereülekandeandmetena ja seega säilitada neid vähemalt 30 aastat.  Seetõttu pöördus ta Euroopa Ombudsmani poole, väites, et tema kaebust on komisjon ebakorrektselt uurinud.

Euroopa Ombudsmani hinnang

8. Komisjoni kui aluslepingute täitmise järelevalvaja ülesanne on tagada, et liikmesriigid järgivad liidu õigust [3]. See tähendab, et komisjon võib algatada rikkumismenetluse liikmesriigi vastu, kes ei täida aluslepingutest tulenevat kohustust. Euroopa Liidu Kohtu praktikast [4] tuleneb siiski, et liidu õigusega vastuolus olev haldustava peab olema teataval määral järjepidev ja üldine, et komisjon saaks tegutseda. Rikkumismenetluse eesmärk ei ole lahendada konkreetseid liidu õiguse rikkumise juhtumeid, mis on seotud ühe või väikese arvu kodanikega. Kuigi on tõsi, et komisjonil on ulatuslik kaalutlusõigus otsustamaks, kas need tegevused on piisavalt järjepidevad ja üldised, et õigustada liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse algatamist, peab ta siiski selgitama, miks ta oma kaalutlusõigust konkreetsel viisil kasutas.

9. Kaebus CHAP(2016)02329 puudutab seda, et Prantsusmaa väidetavalt ei järginud liidu õigust seoses haiglast keeldumisega ja seejärel teiste Prantsusmaa ametiasutuste (sealhulgas kohtuasutuste) keeldumist anda kaebuse esitajale juurdepääs tema surnud ema tervisetoimikule.

10. Käesoleval juhul leiab ombudsman, et komisjonil oli õigus, kui ta selgitas kaebuse esitajale, et Prantsusmaa ametiasutuste ülesanne on järgida isikuandmete kaitset käsitlevaid ELi õigusakte ja tagada, et Prantsusmaa järgib neid õigusakte, samuti nagu tal oli õigus soovitada kaebuse esitajal, kui ta otsustas tema kaebuse menetlemise lõpetada, jätkata oma juhtumi menetlemist riiklikul tasandil, eelkõige võttes ühendust CNILiga. Asjaomase ELi õiguse järgimise tagamise eest vastutavad eelkõige isikuandmete kaitse eest vastutavad riiklikud asutused.

11. Mis puudutab Prantsuse kohtute otsuseid jätta kaebuse esitaja hagi rahuldamata, siis tuleb märkida, et komisjon on kohustatud algatama liikmesriigi vastu liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse üksnes siis, kui tegemist on üldise ja järjepideva siseriikliku tavaga. Käesoleval juhul ei viita aga miski sellele, et selline olukord on Prantsusmaal pädevate kohtute asjakohaste otsuste tõttu olemas. Sellega seoses tuleb märkida, et kaebuse esitaja on juba esitanud Euroopa Inimõiguste Kohtule kaebuse Prantsusmaa vastu, et oma õigusi kaitsta.

12. Kuigi komisjon suutis kaebuse esitajale selgemalt selgitada, et puuduvad tõendid Prantsuse ametiasutuste järjepidevate või süsteemsete rikkumiste kohta, ei kujuta tema otsus jätta Prantsusmaa suhtes rikkumismenetlus algatamata endast siiski tema ulatusliku kaalutlusõiguse väärkasutust.

Euroopa Ombudsmani järeldus(ed)

13. Euroopa Ombudsman lõpetab käesoleva juhtumi järgmiste järeldustega:

Komisjon ei pannud toime haldusomavoli, kui ta otsustas Prantsusmaa suhtes rikkumismenetlust mitte algatada.

14. Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest ^[6].

Lambros Papadias

üksuse juhataja – juurdlused

Strasbourg, 26. september 2018

[1] Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 8 ja määrus nr 679/2016, millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 95/46/EÜ, mida hakati kohaldama 25. mail 2018.

[2] 4. märtsi 2002. aasta seadus 2002-303 patsientide õiguste ja tervishoiusüsteemi kvaliteedi kohta, 29. aprilli 2002. aasta dekreet 2002-637 tervishoiutöötajate ja -asutuste valduses olevale teabele juurdepääsu kohta ning rahvatervise seadustik; 

[3] Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõige 1 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 258.  

[4] 12Vt nt kohtuotsus, Euroopa Kohus, komisjon vs. Belgia, C-287/03, ECLI:EU:C:2005:282, punkt 29.

[5] Igal juhul, isegi kui komisjon pöördub Euroopa Kohtu poole, teeb Euroopa Kohus otsuse selle kohta, kas liidu õigust on rikutud, kuid ta ei saa tühistada liidu õigusega vastuolus olevat riigisisest sätet ega sundida riigi ametiasutust üksikisiku taotlusele vastama. Selleks peavad kaebuse esitajad esitama oma juhtumi siseriiklikule kohtule siseriiklikus õiguses sätestatud tähtaja jooksul.  

[6] Käesolevat kaebust on käsitletud seoses kaebuste käsitlemisega seotud ülesannete delegeerimisega vastavalt . rakendussätteid vastu võtva Euroopa Ombudsmani otsuse artiklile 11.