• Esitada kaebuse
  • Paluda teavet
60th Rome Treaty anniversaryTeie Euroopa - Euroopa Liidu ja liikmesriikide avalike võrguteenuste portaal

Järelmenetluse vastus institutsioonide poolt kriitiliste märkuste ja täiendavate märkuste kohta

1. Sissejuhatus

Euroopa ombudsman teenib avalikkuse huve, aidates parandada Euroopa Liidu institutsioonide haldamise ja nende poolt ELi kodanikele pakutavate teenuste kvaliteeti.[1] Samas annab ombudsman liidu kodanikele ja alalistele elanikele alternatiivse võimaluse oma õiguste eest seismiseks. Selline õiguskaitsevahend täiendab Euroopa kohtute pakutavat kaitset ja selle eesmärk ei pea olema tingimata sama kui kohtulikul menetlusel.

Õiguslikult siduvate otsuste tegemise ja õigusaktidele siduvate tõlgenduste andmise pädevus on üksnes kohtutel. Ombudsman saab teha ettepanekuid ja soovitusi ning viimase võimalusena tõmmata poliitilist tähelepanu, esitades Euroopa Parlamendile eriettekande. Ombudsmani tegevuse mõjusus sõltub seega tema moraalsest autoriteedist ning sel põhjusel peab tema tegevus olema nähtavalt õiglane, erapooletu ja põhjalik.

Mõni otsus, millega ombudsman uurimise lõpetab, sisaldab konstruktiivset kriitikat ja ettepanekuid ELi institutsioonile kriitilise märkuse või lisamärkuse vormis. Ombudsman teeb kriitilise märkuse siis, kui ta on tuvastanud haldusomavoli; lisamärkuse tegemine sellist järeldust ei eelda. Ombudsman avaldab igal aastal aruande selle kohta, kuivõrd ELi institutsioonid on tema kriitilisi ja lisamärkusi arvesse võtnud, kogemustest õppinud ning oma töökorraldust haldusomavoli juhtumite edasiseks vältimiseks süsteemselt muutnud.

2. Kriitiliste märkuste ja lisamärkuste otstarve

Eelkirjeldatust tulenevalt on lisamärkusel üksainus otstarve: teenida avalikkuse huve, aidates asjaomasel institutsioonil parandada oma halduse kvaliteeti. Lisamärkuse eelduseks ei ole tingimata haldusomavoli tuvastamine. Seetõttu ei saa lisamärkust käsitada asjaomase institutsiooni kritiseerimisena, vaid pigem nõuandena, kuidas parandada konkreetset haldustava ja seega ka kodanikele pakutava teenuse kvaliteeti.

Kriitilisel märkusel aga on tavaliselt rohkem kui üks ülesanne. Nagu lisamärkuselgi, on ka kriitilisel märkusel alati õpetuslik mõõde: sellega antakse institutsioonile teada, mis on läinud valesti, et institutsioon oskaks samalaadseid vigu tulevikus vältida. Õpetusliku mõõtme potentsiaali võimalikult täielikuks realiseerimiseks viidatakse kriitilises märkuses eeskirjale või põhimõttele, mida on rikutud, ning selgitatakse (kui see ei ole niigi ilmne), mida institutsioon oleks pidanud tegema. Sellisel kujul selgitab ja põhjendab kriitiline märkus ka ombudsmani järeldust haldusomavoli tuvastamise kohta, püüdes sel viisil suurendada nii kodanike kui ka institutsioonide usku ombudsmani tegevuse õiglusse ja põhjalikkusse. Lisaks näitavad ombudsmani kriitilised märkused, et ombudsman on vajaduse korral valmis avalikult institutsioone kritiseerima, ning suurendavad sedasi avalikkuse usaldust ombudsmani erapooletuse vastu.

Kriitiline märkus ei tähenda siiski kaebuse esitajale kahju hüvitamist. Kõik kaebuse esitajad ei nõuagi hüvitist ja kõik hüvitisenõuded ei ole ka põhjendatud. Kui aga oleks pidanud kahju hüvitama, viitab juhtumi lõpetamine kriitilise märkusega korraga kolmele ebaõnnestumisele: kaebuse esitaja taotlust ei rahuldatud, asjaomane institutsioon ei lahendanud haldusomavoli juhtumit ning ombudsman ei suutnud veenda institutsiooni oma seisukohta muutma.[2]

Kui kahju tuleks hüvitada, oleks parim lahendus, kui pärast kaebuse saamist tunnistaks asjaomane institutsioon omal algatusel haldusomavoli ja pakuks sobilikku hüvitist. Mõnel juhul piisab lihtsast vabandusest.

Sellise sammuga näitab institutsioon, et kohustub parandama oma suhteid kodanikega. Samuti näitab selline teguviis, et institutsioon sai aru, mida ta valesti tegi, ning järelikult saab sarnast haldusomavoli edaspidi vältida. Sellises olukorras ei ole ombudsmani kriitilise märkuse järele vajadust. Kui aga selgub, et juhtumi taga on süsteemne probleem, kaalub ombudsman omaalgatusliku uurimise alustamist, isegi kui konkreetne juhtum on kaebuse esitaja jaoks rahuldavalt lõpetatud.

3. Kriitiliste märkuste juhud, kui sõbralik lahend või soovituse projekt ei ole asjakohane

Eespool kirjeldatut silmas pidades võib öelda, et paljud kriitilised märkused osutavad kasutamata võimalustele. Kriitilise märkuse saanud institutsiooni jaoks oleks olnud parim oma haldusomavoli möönda ja pakkuda sobivat hüvitist, milleks mõnel juhul piisab lihtsast vabandusest. Oleks ta nii teinud, ei oleks kriitilist märkust vaja olnud.

Mõistagi ei ole ka kaebuse esitajal alati õigus ja institutsioonil on õigus oma seisukohti kaitsta. Umbes pooled juhtumitest, mida institutsioonid ei ole varakult lahendanud, lõpevad järeldusega, et haldusomavoli ei tuvastatud. Neil juhtudel selgitab institutsioon ombudsmanile (ja mõnel juhul ka kaebuse esitajale) rahuldavalt, miks tal oli õigus just sel viisil toimida ja miks ta jääb oma seisukoha juurde.

Kui ombudsman institutsiooniga ei nõustu ja tuvastab haldusomavoli, mille korral peaks kaebuse esitaja saama hüvitist, teeb ta sõbraliku lahendi ettepaneku. Kui institutsioon lükkab ettepaneku piisava põhjenduseta tagasi, esitab ombudsman järgmise sammuna soovituse projekti.

Kui ombudsman on seisukohal, et institutsioon tõenäoliselt sõbraliku lahendiga nõusse ei jää või ei ole sõbralik lahend asjakohane, võib ta kohe esitada soovituse projekti. Sõbralikku lahendit pakkudes püüab ombudsman saavutada kokkulepet institutsiooni ja kaebuse esitaja vahel, kes sageli ootab isiklikku hüvitist. Kui hüvitamist nõudev haldusomavoli mõjutab eelkõige avalikke huve, võib ombudsman sõbralikule lahendile eelistada soovituse projekti.

Sellega seoses väärib märkimist vabandus kui üks hüvitisevorm. Selleks et vabandus oleks mõjus, peab see olema siiras. Vabandus, mida tajutakse ebasiirana, teeb asja ainult hullemaks. Kaebuse esitaja võtab vabandust tõenäoliselt siiramana, kui institutsioon esitab selle omal algatusel, mitte vastusena ombudsmani ametlikule ettepanekule. Sel põhjusel asubki ombudsman sageli seisukohale, et vabandamist eeldava sõbraliku lahendi ettepaneku tegemine ei ole mõttekas. Tõenäoliselt veel vähem mõttekas on vabandamise jaoks soovituse projekti esitamine.

Kui haldusomavoli heastamiseks muud teha ei saa, on kriitiline märkus juhtumi lõpetamise õiglane ja tõhus viis.

Kriitiline märkus on sellises olukorras õiglane nii kaebuse esitaja kui ka institutsiooni suhtes. Kaebuse esitajale kinnitab see, et tema kaebus oli põhjendatud, olgugi et ta ei saa selle eest hüvitist. Kriitiline märkus on õiglane ka institutsiooni suhtes, sest selleni viinud menetlus tagab, et ombudsman on institutsiooni teavitanud kõikidest kaebuse esitaja väidetest, nõuetest, tõenditest ja argumentidest. Seesama menetlus võimaldab institutsioonil väljendada seisukohti tema vastu esitatud väidete kohta enne kriitilise märkuse tegemist.

Kriitiline märkus on mõjus, sest hoiab ära pikaleveniva uurimise, mis ei saa kaebuse esitaja jaoks kaasa tuua mingit hüvitist.

Mis puudutab avalikku huvi, siis sisaldab kriitiline märkus juba iseenesest vajalikku õpetlikku mõõdet. Kriitilise märkuse saanud institutsioon peab sellest tuleviku tarbeks tegema asjakohased järeldused. Mis on asjakohane, sõltub konkreetsest juhtumist. Näiteks mõni isoleeritud juhtum järelmeetmeid ei vaja.

4. Kriitiline märkus pärast sõbraliku lahendi või soovituse projekti tagasilükkamist

Kui institutsioon on sõbraliku lahendi või soovituse projekti vastu võtnud, siis harilikult juhtum selle põhjendusega lõpetataksegi.

Kui kaebuse esitaja lükkab sõbraliku lahendi ilma piisava põhjenduseta tagasi, ei pea ombudsman tavaliselt uurimise jätkamist põhjendatuks.

Kui sõbraliku lahendi või soovituse projekti lükkab tagasi institutsioon, on juhtumi jätkamiseks mitu võimalust.

Esiteks võib ombudsman institutsiooni vastust kaaludes asuda seisukohale, et peab oma järelduse haldusomavoli tuvastamise kohta üle vaatama.

Teiseks, kui institutsiooni üksikasjalik arvamus soovituse projekti kohta ombudsmani ei rahulda, võib ta teha Euroopa Parlamendile eriettekande. Juba oma 1998. aasta aruandes märkis ombudsman, et võimalus esitada Euroopa Parlamendile eriettekanne on ombudsmani töös hindamatu väärtusega. Eriettekannet ei tohiks seetõttu esitada liiga sageli, vaid ainult oluliste juhtumite korral, kus Euroopa Parlament saab ombudsmani abistamiseks midagi ära teha.

Kolmandaks võib ombudsman otsustada lõpetada juhtumi kriitilise märkusega nii juhul, kui institutsioon lükkab sõbraliku lahendi ettepaneku tagasi, kui ka juhul, kui institutsiooni üksikasjalik arvamus soovituse projekti kohta ei ole rahuldav.

Mõnikord võib ombudsman juhtumi kriitilise märkusega lõpetada põhjusel, et institutsioon on veenvalt näidanud, et kuigi on tuvastatud haldusomavoli, ei ole sõbralikus lahendis või soovituse projektis pakutud hüvitis sobiv ning muud lahendused või hüvitised ei ole võimalikud. Sellistel juhtudel on kriitiline märkus sisuliselt sarnane olukorraga, kus juhtum oleks lõpetatud sõbraliku lahendita või soovituse projektita.

Paraku on ka juhtumeid, kus institutsioon lükkab ombudsmani ettepanekud ilma veenvate põhjendusteta tagasi. Paaril korral on institutsioon isegi keeldunud ombudsmani tuvastatud haldusomavoli tunnistamast.

Sellised juhtumid võivad õõnestada ombudsmani moraalset autoriteeti ning kodanike usaldust Euroopa Liidu ja selle institutsioonide vastu. Rahvusvaheline kogemus näitab, et ombudsmani institutsioon töötab kõige paremini tugevas ja hästi toimivate demokraatlike institutsioonidega õigusriigis. Sellises kontekstis järgivad riigiasutused tavaliselt ombudsmani soovitusi, olgugi et need ei ole õiguslikult siduvad, ja teevad seda isegi juhul, kui nad nendega ei nõustu.



[1] Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 228 volitatakse ombudsmani uurima haldusomavoli juhtumeid „liidu institutsioonide, organite või asutuste tegevuses; välja arvatud Euroopa Liidu Kohus, kui see tegutseb õigusemõistjana”. Lihtsuse mõttes kasutatakse käesolevas dokumendis terminit institutsioon kõigi ELi institutsioonide, organite ja asutuste kohta.

[2] Ombudsmani aastaaruanne sisaldab palju näiteid juhtumitest, kus institutsioonid on pakkunud kaebuse esitajatele hüvitist.

2015

Putting it Right? - How the EU institutions responded to the Ombudsman in 2015

Putting it Right? - Annex - Detailed analysis of the responses to the Ombudsman’s remarks, recommendations and proposals in 2015

2014

Putting it Right? - Annex - Detailed analysis of the responses to the Ombudsman’s remarks, recommendations and proposals in 2014

Putting it Right? - How the EU institutions responded to the Ombudsman in 2014

2013

Putting it Right? - Annex - Detailed analysis of the responses to the Ombudsman’s remarks, recommendations and proposals in 2013

Putting it Right? - How the EU institutions responded to the Ombudsman in 2013

2012

Putting it Right? - Annex - Detailed analysis of the responses to the Ombudsman’s remarks, recommendations and proposals in 2012

Putting it Right? - How the EU institutions responded to the Ombudsman in 2012

2011

Report on responses to proposals for friendly solutions and draft recommendations - How the EU institutions complied with the Ombudsman’s suggestions in 2011

Follow-up to critical and further remarks - How the EU institutions responded to the Ombudsman’s recommendations in 2011

2010

Follow-up to critical and further remarks- How the EU institutions responded to the Ombudsman’s recommendations in 2010

2009

Follow-up to critical and further remarks- How the EU institutions responded to the Ombudsman’s recommendations in 2009

2008

Follow-up to critical and further remarks - How the EU institutions responded to the Ombudsman's recommendations in 2008

2007

Follow-up to critical and further remarks - How the EU institutions responded to the Ombudsman's recommendations in 2007

2006

Study of follow-up given by institutions to critical remarks and further remarks made by the Ombudsman in 2006