Kaebuse esitaja, ajakirjanik, palus Euroopa Komisjonil anda üldsusele juurdepääs dokumentidele, mis käsitlevad inimõiguste järelevalvet ELi tegevuse üle Liibüas. Komisjon tegi kindlaks kuus dokumenti, mis kuuluvad taotluse kohaldamisalasse. Ta võimaldas juurdepääsu mõnedele tuvastatud dokumentide osadele ja keeldus andmast juurdepääsu ülejäänud dokumentidele. Seejuures tugines ta dokumentidele üldsuse juurdepääsu käsitlevate ELi õigusaktide kohastele eranditele, väites peamiselt, et avalikustamine võib kahjustada avaliku julgeoleku kaitset.

Uurimise ja dokumentide kontrollimise põhjal leidis ombudsman, et komisjon ei olnud õigustatud redigeerima olulist osa teabest, mida ta redigeeris. Haldusomavoli probleemi lahendamiseks soovitas ta komisjonil kaaluda kõnealustele dokumentidele laiema juurdepääsu andmist. Ombudsman leidis ka, et komisjon ei olnud tuvastanud kõiki asjakohaseid dokumente, mis kuuluvad kaebuse esitaja taotluse kohaldamisalasse. Selle probleemi lahendamiseks soovitas ta komisjonil dokumente uuesti otsida ja hinnata, kas ta saaks anda juurdepääsu täiendavatele dokumentidele, mille ta on kindlaks teinud.

Vastuseks tegi komisjon uue otsingu, kuid ei tuvastanud täiendavaid dokumente, kuna leidis, et taotlus ei hõlma ombudsmani nimetatud sisulisi aruandeid. Ta väitis ka, et võimalikult laiaulatuslik juurdepääs tema poolt kindlaks tehtud dokumentidele on juba antud, ning lisas, et (laiem) osaline juurdepääs kujutaks endast ebaproportsionaalset halduskoormust.

Ombudsman leidis, et komisjoni tõlgendus taotluse ulatuse kohta oli põhjendamatult piirav. Samuti ei olnud ta veendunud, et tuvastatud dokumentidele ei saa anda täiendavat juurdepääsu, ning pidas põhjendamatuks argumenti, et see tekitaks ebaproportsionaalse halduskoormuse.

Seetõttu lõpetas ombudsman juhtumi, kinnitades oma järeldust haldusomavoli kohta ja tehes ettepaneku.