Kaebuse esitaja palus Euroopa Komisjonilt üldsuse juurdepääsu konkreetsetele e-kirjadele ja muule teabevahetusele, mis on seotud ELi keskkonnapoliitika ja keskkonnaalaste õigusaktidega. Komisjon andis juurdepääsu osadele dokumentidele, mille kohta ta tegi kindlaks, et need kuuluvad taotluse kohaldamisalasse. Oma otsuse toetuseks kustutada osa teabest tugines ta mitmesugustele eranditele, mis on sätestatud ELi õigusaktides üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele (määrus 1049/2001), väites, et avalikustamine võib kahjustada eraelu puutumatust, ärihuve ja otsustusprotsessi. Seoses taotletud e-kirjadega ütles komisjon, et neid ei registreeritud, kuna ta ei pidanud neid oma dokumentide registreerimise kriteeriumide alla kuuluvaks nende sisu ja lühiajalisuse tõttu.

Ombudsmani uurimine näitas, et e-kirjad on seotud „poliitika, tegevuse ja otsustega“, mille eest vastutab komisjon, ning need olid selgelt „dokumendid“ määruse 1049/2001 tähenduses. Uurimise ajal nõudis ombudsman tungivalt, et komisjon hindaks, kas üldsuse juurdepääsu on võimalik anda. Komisjon registreeris e-kirjad ja nõustus neid uurima võimaliku avalikustamise eesmärgil vastavalt määrusele 1049/2001.

Ombudsman leidis, et komisjoni esialgne suutmatus e-kirju registreerida ja taotluse kohaldamisalasse lisada kujutas endast haldusomavoli. Kuna aga komisjon nõustus neid taotluse raames uurima, ei olnud edasised uurimised põhjendatud. Arvestades, et komisjonil kulus kaebuse esitaja üldsuse juurdepääsu taotluse nõuetekohaseks käsitlemiseks palju aega, nõudis ombudsman tungivalt, et komisjon viiks oma hindamise viivitamata lõpule.