European Ombudsman
Related documents
(Koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 7[1])
Ombudsman on seisukohal, et käesolevas asjas tõstatatakse oluline põhimõtteline küsimus viisi kohta, kuidas Euroopa Komisjon käsitleb kodanike esitatud kaebusi, milles väidetakse, et liikmesriik on rikkunud ühenduse õigust. Küsimus on selles, kas komisjon võib rikkumismenetluse algatamise või kaebuse rahuldamata jätmise asemel lihtsalt hoiduda meetmeid võtmast. Ombudsman on arvamusel, et see ei ole kooskõlas hea halduse põhimõtetega.
Kaebus 2333/2003/GG (konfidentsiaalne)
2001. aasta novembris taotles kaebuse esitaja, Saksa arst, komisjonilt rikkumismenetluse algatamist Saksamaa vastu. Kaebuse esitaja väitis, et Saksamaa on rikkunud nõukogu 23. novembri 1993. aasta direktiivi 93/104/EÜ, mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte[2] (edaspidi „direktiiv 93/104”) seoses arstide tegevusega haiglates, eelkõige arstide valves oldud ajaga. Kaebuse esitaja arvates on see põhjustanud märkimisväärse ohu nii töötajatele kui ka patsientidele. Kaebuse esitaja tugines selles osas Euroopa Kohtu otsusele Simapi kohtuasjas (C-303/98 Simap, EKL 2000, lk I-7963).
Komisjon registreeris kaebuse viite all 2002/4298.
2003. aasta detsembris ombudsmanile esitatud kaebuses (kaebus 2333/2003/GG) väitis kaebuse esitaja, et komisjon ei ole tegelenud tema rikkumiskaebusega asjakohase ajavahemiku jooksul.
Ombudsman algatas koheselt kõnealuse asja uurimise. Ombudsman märkis oma 19. mai 2004. aasta otsuses kõnealuse uurimise lõpetamise kohta, et nimetatud asja puhul oli möödunud ligikaudu 15 kuud, enne kui komisjon hakkas tegelema kaebuse esitaja tõstatatud vastuväidetega, saates asjaomasele liikmesriigile teabenõude. Sellistel asjaoludel oli ombudsman seisukohal, et komisjon ei ole tegelenud kaebuse esitaja rikkumiskaebusega mõistliku ajavahemiku jooksul. See kujutas endast haldusliku omavoli juhtumit.
Ombudsman märkis siiski, et Saksamaa oli vahepeal võtnud Euroopa Kohtu tõlgenduse järgi vastu uue seaduse Saksa õigusaktide kooskõlla viimiseks direktiiviga 93/104 ning teavitanud komisjoni sellest uuest seadusest 6. veebruaril 2004. Seetõttu pidi komisjon veel uurima kõnealuse uue seaduse vastavust ühenduse õigusele, enne kui tal oli võimalik tegeleda kaebuse esitaja rikkumiskaebusega. Uurimine oli ombudsmani otsuse ajal veel pooleli. Võttes arvesse, et komisjon tundus nõustuvat, et täiendava kohtuotsusega (C-151/02 Jaeger , EKL 2003, lk I-8389) oli selgitatud asjakohast õigusküsimust, ei olnud ombudsmanil põhjust eeldada, et komisjon viivitaks veelgi kaebuse esitaja rikkumiskaebuse käsitlemisega.
Ombudsmani arvates oli seetõttu parim tegutsemisviis kõnealuses asjas tuvastada haldusliku omavoli juhtum seoses minevikus esinenud viivitusega. Ombudsman teavitas siiski kaebuse esitajat, et ta võib esitada uue kaebuse ombudsmanile, kui komisjon peaks veelgi viivitama tema rikkumiskaebuse käsitlemisega.
Kaebus 3453/2005/GG
Kaebuse esitaja pöördus ombudsmani poole uuesti 2. novembril 2005. Oma uues kaebuses väitis kaebuse esitaja, et ta ei olnud saanud lisateavet, mis seisukoha kavatses komisjon antud asjas vastu võtta. Kaebuse esitaja oli arvamusel, et komisjon viivitas juhtumi menetlemisega ning eiras ombudsmani otsust.
Kaebuse esitaja kordas seega põhimõtteliselt väidet, mille ta oli oma varasemas kaebuses esitanud ning mille kohaselt komisjon ei olnud tegelenud tema rikkumiskaebusega asjakohase ajavahemiku jooksul.
Komisjon esitas oma arvamuses järgmised selgitused:
Komisjon oli kirjutanud kaebuse esitajale 6. detsembril 2004. Oma kirjas teavitas komisjon kaebuse esitajat, et 22. septembril 2004 oli ta vastu võtnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ, mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte[3] (edaspidi „direktiiv 2003/88”), muudatusettepaneku. Komisjon rõhutas, et ta käsitleb kaebuse esitaja rikkumiskaebust, võttes arvesse kõnealust ettepanekut ning praegust arutelu teiste ühenduse institutsioonidega.
Kaebuse esitaja oli seejärel saatnud komisjonile mitu kirja, milles oli esitanud märkused kavandatava muudatusettepaneku kohta. Oma vastustes kinnitas komisjon kaebuse esitaja kirjade kättesaamist ning sedastas, et on tema märkuseid arvesse võtnud.
Kahes, 7. ja 9. novembri 2005. aasta kirjas taotles kaebuse esitaja komisjonilt rikkumismenetluse algatamist Saksamaa vastu, kuna Saksamaa ei ole täitnud direktiivi 2003/88.
Komisjon teavitas oma 22. novembri 2005. aasta vastuses kaebuse esitajat, et tal ei ole võimalik lisada midagi oma 6. detsembri 2004. aasta kirjas sedastatule. Komisjon rõhutas, et arutelu direktiivi 2003/88 läbivaatamise kohta on veel pooleli. Ta rõhutas taas, et käsitleb kaebust, võttes arvesse muudatusettepanekut. Komisjon lisas, et väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt oli tal kaalutlusõigus rikkumismenetluse algatamise või jätkamise osas.
Vastupidiselt sellele, mida kaebuse esitaja oli oma kaebuses väitnud ombudsmanile, oli komisjon kaebuse esitajat teavitanud kahel korral (6. detsembril 2004 ja 22. novembril 2005) oma seisukohast seoses kaebuse esitaja rikkumiskaebusega. Kuigi komisjon ei olnud veel teinud otsust rikkumismenetluse algatamise kohta asjaomase liikmesriigi vastu, oli ta hoidnud kaebuse esitajat kursis sellega, kuidas rikkumiskaebusega tegeldi, ning komisjoni teguviisi põhjendustega.
Kaebuse esitaja esitas oma tähelepanekutes järgmised selgitused:
Kõik komisjonilt talle saadetud kirjad olid üksnes kättesaamise kinnitused. Neist kirjadest ei ilmnenud, kas komisjon kaalus tõsiselt asjaomase direktiivi eesmärki või oli teinud piisavaid muudatusettepanekuid, mis oleksid võrdselt õiglased nii töötajate kui ka tööandjate seisukohast.
Küsimused, mida ta oli kritiseerinud oma kirjas, ulatusid kaugemale küsimustest, mida Euroopa Kohus oli käsitlenud oma otsustes kohtuasjades Simap ja Jaeger.
Tema teada ei ole ELi õiguses ette nähtud õigusaktide ja kohtuotsuste eiramist komisjoni kavandatavate uute õigusnormide ettekäändel. Kui selliste ettepanekute esitamine muudab õiguspäraseks olemasoleva õiguse eiramise, on Euroopa Ühenduste õiguskord kaebuse esitaja arvates farss.
Selliselt tegutsedes seadis komisjon ohtu õigusrahu ja sooritas nn Rechtsbeugungi (s.t õiguse tahtliku moonutamise).
Ombudsman esitas 12. septembril 2006 vastavalt oma põhikirja artikli 3 lõikele 6 komisjonile järgmise soovitusettepaneku[4]:
komisjon peaks tegelema kaebuse esitaja rikkumiskaebusega võimalikult kiiresti ja hoolsalt.
Soovitusettepanek tugines järgmistele kaalutlustele:
1. Ombudsman märkis, et kaebuse esitaja rikkumiskaebuses, mis oli komisjonis registreeritud viitenumbri 2002/4298 all, käsitleti direktiivi 93/104 väidetavat rikkumist. Kõnealune direktiiv on nüüdseks asendatud direktiiviga 2003/88 ning kaebuse esitaja väitis kirjavahetuses komisjoniga, et Saksamaa on rikkunud nimetatud direktiivi. Sellisel õigusakti muudatusel ei tundunud siiski olevat mingisugust olulist mõju kaebuse esitaja rikkumiskaebusele ega sellele, kuidas komisjon rikkumiskaebust käsitleb. Kaebuse esitaja osutas oma 7. novembri 2005. aasta kirjas direktiivi 2003/88 väidetavale rikkumisele. Komisjon märkis oma 22. novembri 2005. aasta vastuses, et tal ei ole midagi lisada kaebuse esitajale 6. detsembril 2004 seoses rikkumiskaebusega 2002/4298 saadetud kirjale. Ombudsman oli seetõttu seisukohal, et direktiivi 93/104 asendamine direktiiviga 2003/88 ei ole antud kaebuse puhul asjakohane.
2. Ombudsman märkis, et komisjon oli esitanud teabe kaebuse esitajale 6. detsembri 2004. aasta ja 22. novembri 2005. aasta kirjades. Neist kirjadest ilmnes, et komisjon kavatses tegeleda rikkumiskaebusega, võttes arvesse direktiivi 2003/88 muudatusettepanekut ning käimasolevat arutelu teiste ühenduse institutsioonidega. Komisjon rõhutas oma 22. novembri 2005. aasta kirjas kaebuse esitajale, et arutelu seoses direktiivi 2003/88 läbivaatamisega on pooleli. Ombudsmani arvates näis komisjon eeldavat, et EÜ asutamislepingu artikliga 211 ei nõuta sellise direktiivi kohaldamise tagamist, mis on õigusloome protsessis ja mida selle tulemusel võidakse edaspidi muuta. Ombudsman leidis seetõttu, et komisjon teavitas oma seisukohast kaebuse esitajat, kuigi mitte üksikasjalikult.
3. Küsimuse sisu kohta tuleb märkida, et EÜ asutamislepingu artikli 211 kohaselt tagab komisjon „käesoleva lepingu sätete ja institutsioonide poolt käesoleva lepingu alusel võetud meetmete rakendamise”. Komisjonil võiks seega olla asutamislepingu täitmise järelevalvaja roll. Komisjon on rõhutanud, et see roll on „Euroopa kodanike huvides oluline”.[5] Komisjon on sellega seoses samuti tunnistanud õigusriigi põhimõtte tähtsust.[6] Kodanike esitatud kaebused kujutavad ühte olulisemat ühenduse õiguse võimalikest rikkumistest teavitamise viisi, võimaldades seega komisjonil täita talle EÜ asutamislepingu artikli 211 kohaselt määratud ülesannet. Ombudsman oli seega arvamusel, et hea haldustava on selliste rikkumiskaebustega võimalikult kiire ja hoolas tegelemine.
4. On enesestmõistetav, et ühenduse institutsioonide poolt EÜ asutamislepingu alusel vastu võetud direktiivid (millele sageli viidatakse kui teisese õiguse aktidele, millele artiklis 211 osutatakse) kuuluvad vastavalt EÜ asutamislepingule „institutsioonide poolt võetud meetmete” hulka. Ombudsmani arvates tuleneb lisaks nii kõnealuse sätte sõnastusest kui ka eesmärgist, et artikliga 211 osutatakse vastaval ajal kehtivatele teisese õiguse aktidele.
5. Komisjon ei vaidlustanud, et direktiiv 93/104 kehtis kuni selle asendamiseni direktiiviga 2003/88 ning et viimane direktiiv kehtis ja on jätkuvalt kehtiv. Ombudsmanile teadaolevalt ei ole ühtegi õigusnormi ega põhimõtet, mis võimaldaks komisjonil eirata talle EÜ asutamislepingu artikliga 211 pandud kohustust põhjendusel, et ta on esitanud teatava teisese õiguse akti muudatusettepaneku. Seni kuni ühenduse seadusandja ei olnud vastu võtnud direktiivi 2003/88 muudatusettepanekut, kehtis direktiiv 2003/88 oma praegusel kujul.
6. Komisjon osutas 22. novembri 2005. aasta kirjas oma kaalutlusõigusele kõnealuses valdkonnas. Väljakujunenud kohtupraktikast tulenes, et kui komisjon teostab kaebuse uurimise ja tuvastab rikkumise, on komisjonil kaalutlusõigus, kas anda asi Euroopa Kohtusse või mitte. Komisjoni arvamuses ega tema esitatud dokumentides ei olnud siiski midagi, mille põhjal oleks võinud arvata, et komisjon oli jõudnud juba uurimise sellesse järku. Ombudsman leidis, et komisjoni vaieldamatu kaalutlusõigus ei anna talle õigust lükata määramata ajaks edasi otsuse tegemine kaebuse kohta põhjendusel, et kohaldatavat õigusakti võidakse mingil ajal tulevikus muuta.
7. Neid kaalutlusi arvesse võttes asus ombudsman seisukohale, et komisjoni suutmatus tegeleda kaebuse esitaja rikkumiskaebusega mõistliku ajavahemiku jooksul kujutas endast halduslikku omavoli. Sellega seoses tundus kasulik meelde tuletada, et rikkumiskaebus oli registreeritud 2002. aasta aprillis, rohkem kui kaks aastat enne seda, kui komisjon oli esitanud direktiivi 2003/88 muudatusettepaneku, ning käesoleva kaebuse esitamise ajaks 2005. aasta novembris oli rikkumiskaebuse registreerimisest möödunud kolm ja pool aastat.
Komisjon edastas 10. jaanuaril 2007 pärast soovitusettepaneku saamist ning vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 üksikasjaliku arvamuse, milles esitas järgmised selgitused:
Komisjon pidas väga oluliseks tema osa ja kohustusi asutamislepingu täitmise järelevalvajana. Kuigi direktiivides sätestatud ühenduse õiguse sätteid ei oldud parandatud püsivalt, võis neid muuta.
Kaebuse esitaja esialgse rikkumiskaebuse ajal kehtiv direktiiv 93/104 asendati alates 2. augustist 2004 direktiiviga 2003/88. Kõnealused direktiivid ei erinenud oluliselt selles osas, mis oli seotud kaebuse esitaja tõstatatud küsimustega.
Komisjon oli siiski 2004. aastal esitanud parlamendile ja nõukogule direktiivi 2003/88 muudatusettepaneku seoses mitme aspektiga, mis olid väga olulised kaebuse esitaja asjas.
Komisjon nõustus, et õigusakti muutmise ettepanek ei mõjutanud olemasoleva direktiivi 2003/88 juriidilist kehtivust. Komisjonil oli siiski kindel kaalutlusõigus, kas algatada rikkumismenetlus liikmesriigi vastu ja kuidas sellist menetlust juhtida.[7] Komisjon oli kaalutlusõigust kasutades otsustanud, et ei algata kuni õigusakti ettepaneku tulemuse selgumiseni rikkumismenetlust seoses direktiivi 2003/88 sätetega, mille puhul komisjon ise oli teinud ettepaneku muuta õigusakti sisu.
Komisjonil on kaalutlusõigus kõigi kaebuste haldamise ja rikkumismenetluste etappide osas, kaasa arvatud kohtueelse menetluse etapi osas.[8] Komisjon on oma teatises Euroopa Parlamendile ja Euroopa Ombudsmanile suhete kohta kaebuse esitajaga ühenduse õiguse rikkumisega seotud asjades [9] (edaspidi „teatis”) märkinud, et üldjuhul otsustab ta rikkumismenetluse algatamise või menetluse lõpetamise ühe aasta jooksul alates kaebuse registreerimise kuupäevast. Selline kohustus ei piiranud siiski komisjoni kaalutlusõigust, kui tundus olevat põhjendatud teistsugune, rohkem asja konkreetsetele asjaoludele kohandatud käsitlus, nagu käesoleval juhul.
Nagu ombudsman on märkinud, säilis väljakujunenud kohtupraktikat arvesse võttes komisjoni kaalutlusõigus, kas esitada asi Euroopa Kohtusse või mitte, isegi siis, kui kaebuse uurimisel tuvastati ühenduse õiguse rikkumine.
Komisjon väljendas kahetsust, et nõukogu ei olnud tema ettepaneku suhtes veel otsusele jõudnud. Viivituse põhjustas nõukogu ja parlamendi ning liikmesriikide eriarvamus nõukogus, mis jäi väljapoole komisjoni pädevust. Ettepanekut arutati taas nõukogu 7. novembri 2006. aasta erakorralisel istungil, kuid kokkuleppele ei jõutud.
Ombudsmanil paluti arvesse võtta eespool esitatud selgitusi komisjoni kaalutlusõiguse ulatuse kohta ning kaaluda oma soovitusettepaneku muutmist.
Kaebuse esitaja jäi oma tähelepanekutes kaebuse juurde kindlaks. Ta rõhutas, et tema rikkumiskaebuses komisjonile käsitleti ka Euroopa Kohtu praktikast sõltumatuid aspekte, täpsemalt i) asjaolu, et haiglad nõudsid arstidelt valves olemist isegi kui see segas tavapärast tööd ning ii) asjaolu, et tegelikku tööaega ei dokumenteeritud tööandjate surve tõttu. Kaebuse esitaja märkis lisaks, et komisjon eiras Euroopa Kohtu otsuseid. Võttes arvesse, et komisjon ning volinik Špidla ei olnud isegi nelja aasta jooksul suutnud kehtestada mõistlikke õigusnorme tööaja ning -tingimuste kohta ELis, peaks viimane kaebuse esitaja arvates tagasi astuma.
1. Ombudsman märgib, et oma 2002. aasta teatisega on komisjon võtnud endale teatavad kohustused seoses rikkumiskaebuste käsitlemisega.
2. Kõnealuse teatise punktis 8 on sätestatud, et „[ü]ldreeglina püüavad komisjoni teenistused teha otsuse märgukirja saatmise või kaebuse menetlemise lõpetamise kohta hiljemalt ühe aasta jooksul kaebuse registreerimisest peasekretariaadis”. Ombudsmani arvates tähendab kõnealune säte, et komisjon on ise võtnud endale kohustuse anda endast parim uurimise lõpetamiseks ühe aasta jooksul, kuid ei ole välistatud, et teatavate asjade puhul võib vaja minna rohkem aega. Seda kinnitab punkti 8 viimane lause, mille kohaselt teavitab komisjon kaebuse esitajat kirjalikult, „[k]ui seda tähtaega ületatakse.” Ombudsmani arvates on täiesti võimalik, et komisjoni uurimine võib rasketel ja keerulistel juhtudel võtta üle ühe aasta. Ombudsman on siiski seisukohal, et üheaastase tähtaja ületamine on õigustatud üksnes juhul, kui komisjon asja jätkuvalt uurib.
3. Käesolevas asjas teavitas komisjon kaebuse esitajat, et kavatseb tegeleda tema rikkumiskaebusega, võttes arvesse direktiivi 2003/88 muudatusettepanekut ning kõnealust muudatust käsitlevat arutelu teiste ühenduse institutsioonidega. Tuleks siiski märkida, et ettepanek esitati juba 2004. aasta septembris. Millegi põhjal ei saa väita, et komisjon oleks pärast seda võtnud täiendavaid meetmeid uurimise edasiviimiseks.
4. Kõnealuse teatise punktist 8 ilmneb, et komisjoni uurimine rikkumiskaebuses peab lõppema ühega kahest võimalikust otsusest. Komisjon võib kas otsustada välja anda märgukirja, s.t algatada ametliku uurimismenetluse liikmesriigi vastu, või menetlemise lõpetada. Ombudsman märgib siiski, et komisjon ei ole käesolevas asjas teinud kumbagi. Näib, et kõnealuse teatise punktis 8 ettenähtud kahte liiki otsusest ühe tegemise asemel on komisjon lihtsalt hoidunud uurimise suhtes täiendavaid meetmeid võtmast.
5. Ombudsmani arvates ei ole selline suhtumine kooskõlas kohustustega, mis komisjon on endale oma teatises võtnud.
6. Oma üksikasjalikus arvamuses on komisjon rõhutanud enda kaalutlusõigust antud valdkonnas ning väitnud, et tal on kaalutlusõigus kõigi kaebuste haldamise ja rikkumismenetluste etappide osas, kaasa arvatud kohtueelse menetluse etapi osas. Komisjon lisas, et kõnealuse teatise punktis 8 sätestatud kohustusega ei piiratud tema kaalutlusõigust, kui ilmnes, et on põhjendatud teistsugune teguviis. Ombudsman ei saa sellise seisukohaga nõustuda. Kõnealuse teatise preambulis on sätestatud, et „haldusmeetmed kaebuse esitaja kasuks, mille järgimine on [komisjoni] jaoks kaebuse menetlemisel ja vastava rikkumisega seotud asja uurimisel kohustuslik”. Kõnealuse teatise sätetes on täielikult arvesse võetud komisjoni kaalutlusõigust antud valdkonnas. Kui komisjonil oleks siiski lubatud kõnealuse teatise sätetest kõrvale kalduda juhul, kui ta peab seda põhjendatuks, kaotaks teatis oma mõtte. Sellega seoses tuleks meelde tuletada, et kõnealune teatis kujutab endast komisjoni vastust mitmele ombudsmani teostatud uuringule ning selgitustele, mida ombudsman neis asjades andis komisjoni menetluste kohta rikkumismenetluse puhul.
7. Ombudsman märgib lisaks, et kõnealuse teatise punktis 9 on sätestatud järgmist: „[k]aebuse uurimise lõpetamisel võivad komisjoni ametnikud teha ettepaneku, et volinike kolleegium saadab märgukirja, millega avab rikkumismenetluse asjaomase liikmesriigi vastu, või lõpetab kaebuse menetlemise edasisi meetmeid võtmata. Komisjon otsustab küsimuse oma kaalutlusõigusest lähtuvalt. (...)".
8. Ombudsman tunnustab täielikult komisjoni kaalutlusõigust rikkumiskaebustega tegelemisel. Ta on siiski seisukohal, et kõnealusest teatisest üldiselt ning eriti selle punktidest 8 ja 9 tuleneb selgelt, et kaalutlusõigust tuleb kasutada kõnealuse teatise raames. See tähendab, et komisjonil on rikkumiskaebuste käsitlemisel valida otsuste vahel saata märgukiri või lõpetada menetlus. Nagu eespool märgitud, ei ole komisjon paraku käesolevas asjas teinud kumbagi. Ombudsman on seetõttu seisukohal, et komisjoni suutmatust teha otsus kaebuse esitaja rikkumiskaebuse kohta ei saa õigustada komisjoni kaalutlusõigusega.
9. Oma tähelepanekutes komisjoni üksikasjaliku arvamuse kohta märkis kaebuse esitaja, et tema rikkumiskaebuses komisjonile käsitleti ka Euroopa Kohtu praktikast sõltumatuid aspekte, täpsemalt i) asjaolu, et haiglad nõudsid arstidelt valves olemist isegi kui see segas tavapärast tööd ning ii) asjaolu, et tegelikku tööaega ei dokumenteeritud tööandjate surve tõttu. Ombudsman ei ole esitanud kogu komisjoni ja kaebuse esitaja kirjavahetuse koopiaid kõnealuses asjas. Näib siiski, et kaebuse esitaja tõstatas oma 7. novembri 2005. aasta kirjas vähemalt esimese eespool nimetatud küsimuse. Võttes arvesse, et komisjoni teguviis käesolevas asjas tugines asjaolule, et oli kavandatud direktiivi 2003/88 muudatusettepanek, ei ole see põhjendus mingil juhul piisav selgitamaks, miks komisjon ei tegelenud küsimustega, mis ei olnud seotud kavandatavate muudatustega. Võttes siiski arvesse, et ombudsman asub seisukohale, et komisjon peaks igal juhul tegelema kaebuse esitaja rikkumiskaebusega, puudub vajadus neid küsimusi siin üksikasjalikumalt käsitleda.
10. Igasuguste kahtluste ärahoidmiseks on kasulik täpsustada, et haldusliku omavoli juhtum, mille ombudsman on käesolevas asjas tuvastanud, kujutab endast komisjoni suutmatust võtta vastu lõplik seisukoht kaebuse esitaja rikkumiskaebuse suhtes. Nagu ombudsman on oma soovitusettepanekus juba kinnitanud, et juhul kui komisjon teostab kaebuse uurimise ja leiab, et esines rikkumine, on komisjonil kaalutlusõigus, kas anda asi Euroopa Kohtusse või mitte. Kuna komisjon ei ole sellist otsust veel teinud, ei pea ombudsman arutama küsimust, kas ta üldse võiks uurida kaalutlusõiguse kasutamist. Sellise uurimise puhul saaks igal juhul käsitleda üksnes küsimust, kas komisjon on ilmselgelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire asjaomases valdkonnas. Ombudsman ei saa siiski välistada võimalust, et parlament võib oma suveräänset võimu kasutades soovida kõnealust küsimust selgitada. Sellega seoses võiks parlamendile huvi pakkuda komisjoni poolt 20. septembril 2006 avaldatud pressiteade, milles komisjon vastas ombudsmani soovitusettepanekule käesolevas asjas.[10]
11. Ombudsman on seisukohal, et käesolevas asjas tõusetub oluline põhimõtteline küsimus viisi kohta, kuidas Euroopa Komisjon käsitleb kodanike esitatud kaebusi, milles väidetakse, et liikmesriik on rikkunud ühenduse õigust. Küsimus on selles, kas komisjon võiks rikkumismenetluse algatamise või kaebuse rahuldamata jätmise asemel lihtsalt hoiduda meetmeid võtmast. Ombudsman on arvamusel, et see ei ole kooskõlas hea halduse põhimõtetega.
Ombudsman sõnastab seetõttu oma soovitusettepaneku komisjonile uuesti järgmiselt:
Euroopa Parlament võiks kaaluda vastava resolutsiooni vastuvõtmist.
Strasbourg, 10. september 2007
P. Nikiforos DIAMANDOUROS
[1] Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus nr 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta, EÜT 1994 L 113, lk 15.
[2] EÜT 1993 L 307, lk 18.
[3] ELT 2003 L 299, lk 9. Kõnealune direktiiv jõustus 2. augustil 2004 ning sellega asendati (ja tunnistati kehtetuks) direktiiv 93/104.
[4] Soovitusettepaneku tekst on kättesaadav ombudsmani veebilehel (http://www.ombudsman.europa.eu).
[5] Vt komisjoni 16. mai 2003. aasta teatis ühenduse õiguse kohaldamise parema järelevalve kohta (KOM(2002) 725 lõplik, lk 3).
[6] Vt nimetatud teatise punkt 3.1.
[7] 27. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑200/88: komisjon vs. Kreeka (EKL 1990, lk I‑4299); 1. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑317/92: komisjon vs. Saksamaa (EKL 1994, lk I-2039); 10. mai 1995. aasta otsus kohtuasjas C-422/92: komisjon vs. Saksamaa (EKL 1995, lk I-1097); 1. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑207/97: komisjon vs. Belgia (EKL 1999, lk I-275).
[8] 1. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑207/97: komisjon vs. Belgia (EKL 1999, lk I-275, punkt 24).
[9] KOM(2002) 141, EÜT 2002 C 244, lk 5.
[10] Kõnealuses pressiteates on esitatud järgmine väide: „[...] Kuna näib, et peaaegu kõik liikmesriigid rikuvad kohtuotsuseid, on volinik Špidla juhtinud nõukogu tähelepanu vajadusele jõuda kiiresti probleemi tasakaalustatud lahendusele. [...] On vastuvõetamatu, et kodanikud kannatavad poliitilise ummikseisu tõttu. Kui ministrid ei suuda lähikuudel kokkuleppele jõuda, ei ole mul muud võimalust, kui liikmesriigid selles küsimuses kohtusse anda. Ma usun siiski, et eesistujariik Soome jõuab lähinädalatel lahenduseni.”
