European Ombudsman
Related documents
(koostatud Euroopa ombudsmani põhikirja [1] artikli 3 lõike 7 kohaselt)
Ombudsman on seisukohal, et käesolev juhtum tõstatab põhimõttelise küsimuse, kas komisjonil on õigus määramatult viivitada kaebuste käsitlemisega, mis on seotud ühenduse õiguse väidetava rikkumisega liikmesriigi poolt, põhjendusel, et komisjon ei suuda saavutada poliitilist konsensust, kuidas selles olukorras toimida. Ombudsman leiab, et kuigi komisjonil on kaalutlusõigus rikkumismenetluses, on ta kohustatud käsitlema rikkumiskaebust mõistliku aja jooksul. Käesoleval juhul piirdus komisjon peamiselt väitega, et i) ta leiab kaebuse olevat „poliitiliselt väga tundliku ja vastuolulise” ning et ii) rikkumismenetluse algatamise otsuse tegemiseks on vaja volinike kolleegiumi toetust, kuid seni ei ole komisjon suutnud sellist otsust vastu võtta. Ombudsmani arvates ei vabasta need põhjendused komisjoni kohustusest selliseid kaebusi nõuetekohaselt käsitleda. Ombdusman leiab seega, et küsimus tuleb esitada Euroopa Parlamendile.
Kaebuse esitaja tegeles spordikihlveoteenuste pakkumisega Saksamaa Alam-Saksi liidumaal. Kaebuse esitaja teatas 2005. aasta jaanuaris ombudsmanile oma advokaadi vahendusel esitatud kaebuses, et Saksamaa ametivõimud andsid talle korralduse lõpetada spordikihlveoteenuste pakkumine, sundides teda seega oma äritegevust lõpetama. Kaebuse esitaja arvates rikkus Saksamaa ametivõimude käitumine üldiselt Euroopa Liidu õigust ja konkreetselt teenuste osutamise vabaduse põhimõtet.
Kaebuse esitaja sõnul esitas tema advokaat rikkumiskaebuse Saksamaa ja Saksamaa ametivõimude suhtes Euroopa Komisjoni esindusele Berliinis 20. veebruaril 2004. Samas väidab kaebuse esitaja, et vastuseks tema järelepärimisele teatati talle, et kaebust ei ole käsitletud ega ka Brüsselisse saadetud. Kaebuse esitaja advokaat saatis seepeale kaebuse otse komisjonile, kus see registreeriti viite 2004/4463 all.
30. novembri 2004 kirjas küsis kaebuse esitaja advokaat komisjonilt, mis seisus on uurimine. Kaebuse esitaja sõnul jäi see kiri vastuseta.
Kaebuse esitaja väitis oma kaebuses ombudsmanile põhiliselt seda, et komisjon ei suutnud nõuetekohaselt tema rikkumiskaebust käsitleda. Ta väitis, et komisjoni kiire tegutsemine on hädavajalik, sest ta kannab kahjusid seoses oma äritegevuse takistamisega.
Oma arvamuses esitas komisjon kokkuvõttes järgmised märkused:
Arvamuse saatmise ajal (juunis 2005) oli komisjon saanud seitse kaebust Saksamaa vastu seoses kihlveoteenustega (2003/4350, 2003/5288, 2004/4054, 2004/4463, 2004/4899, 2004/4685 ja 2005/4017). Need kaebused olid seotud kihlveoteenuste korraldamise, kihlveoteenustega seotud äriliste teadaannete ja ettevõtete asutamise suhtes kehtestatud riiklike piirangutega.
Esimene spordikihlveoteenuse osutaja esitatud kaebus registreeriti 2003. aasta aprillis. Komisjon ei võtnud vastu rikkumismenetluse algatamise otsust, sest piirangu hindamisel peeti oluliseks Euroopa Kohtu otsust Itaaliaga seotud sarnase juhtumi kohta. Kohtu 6. novembri 2003 otsus kohtuasjas C-243/01 (Gambelli jt)[2] andis komisjonile juhised selliste kaebuste hindamiseks.
Komisjon hindas Euroopa Kohtu praktikale tuginedes mitme spordikihlveoteenuste suhtes kehtestatud riigisisese keelu põhjendatust ja proportsionaalsust. 30. märtsil 2004 saadeti Taanile ametlik kiri spordikihlveoteenustega seotud juhtumi kohta.
Komisjon otsustas siiski oma 13. ja 14. detsembri 2004. aasta istungitel lükata edasi rikkumismenetluse algatamise otsused Saksamaa (2003/4350), Itaalia (2003/4616) ja Madalmaade (2002/5443) piirangutega seotud juhtumites, mis käsitlevad kaebuse esitaja rikkumiskaebuses tõstatatud sarnaseid piiranguid. Neid kaebusi tuli uurida põhjalikumalt.
Kaebuse esitaja rikkumiskaebus laekus 26. aprillil 2004. Komisjon teatas 27. mai 2004 kirjas kaebuse esitaja advokaadile, et kaebus on registreeritud.
Kaebuse esitaja palus 30. novembri 2004 faksis saata koopia komisjoni kirjavahetusest Saksamaa ametiasutustega. Komisjonil ei ole olnud seni mis tahes kontakte Saksamaa ametiasutustega seoses spordikihlveoteenustega ei üldiselt ega ka seoses ühegi konkreetse juhtumiga.
Komisjon uuris ikka veel aktiivselt kaebuse esitaja rikkumiskaebuse konkreetseid asjaolusid. Komisjon saatis 30. mail 2005 kaebuse esitaja advokaadile kirja, milles selgitas olukorda ja palus kaebuse esitajal esitada oma kihlvedude vahendaja loa koopia.
Seoses kaebuse esitaja nõudega, et komisjon tegutseks kiiresti, tuli märkida, et komisjonil ei olnud volitusi sekkuda kohtuprotsessidesse ega neid peatada, samuti takistada liikmesriigi algatatud uurimisi.
Komisjon märkis teatises Euroopa Parlamendile ja Euroopa ombudsmanile suhete kohta kaebuse esitajaga seoses ühenduse õiguse rikkumistega (KOM(2002) 141 lõplik, EÜT 2002 C 244, lk 5), et üldjuhul teeb ta ettepaneku uurida kaebusi, et jõuda otsusele, kas anda välja ametlik kiri või lõpetada juhtum hiljemalt aasta jooksul kaebuse registreerimise kuupäevast. Komisjon nägi siiski ette ka võimaluse, mil seda tava ei ole võimalik järgida. See oleks eelkõige asjakohane olukorras, kus komisjonil tuleb käsitleda juhtumeid, mis eeldavad asjaomase riigisisese meetme põhjendatuse ja proportsionaalsuse keerulist hindamist avaliku korra kaalutlustel. Selline oli olukord käesoleva juhtumi puhul. Sellises olukorras kohustus komisjon „teatama kaebuse esitajale kirjalikult”. Käesoleval juhul toimus teatamine 30. mai 2005 kirjaga.
Komisjon esitas oma 30. mai 2005 kirja koopia. Kirjas viitas komisjon kaebuse esitaja poolt 5. aprillil 2004 esitatud rikkumiskaebusele ja kaebuse esitaja või tema advokaadi sellele järgnenud 15. juuni 2004, 30. novembri 2004 ja 8. aprilli 2005 kirjadele. Komisjon teatas, et käsitleb „intensiivselt“ kaebuse esitaja kaebust ja teisi Saksamaa spordikihlveoteenustega seotud kaebusi. Ajakava kohta märgiti kirjas, et „asutamislepingu rikkumistega seotud komisjoni tehtavate uurimiste suhtes kehtivate erakorraliste menetlustähtaegade tõttu ei saa komisjoni seisukohavõttu lähitulevikus tõenäoliselt oodata“.
Oma tähelepanekutes märkis kaebuse esitaja, et komisjoni arvamus oli kuupäevade suhtes vale ja ebatäpne, arvestades, et ta esitas oma kaebuse komisjoni esindusele Berliinis juba 20. veebruaril 2004. Kaebuse esitaja väitel tema kaebust ei käsitletud ning seda ka ei edastatud. Üksnes tänu telefonikõnele esindusega sai kaebuse esitaja advokaat teada, et kaebus on endiselt Berliinis. Kaebuse esitaja arvates oli sellega kaotatud väärtuslikku aega. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et ta ei näinud, kuidas komisjon kavatses edasi liikuda ja millal ta viimaks Saksamaalt selle arvamust küsib.
Kaebuse esitaja esitas komisjonile 5. aprillil 2004 ja 4. juulil 2005 saadetud kahe kirja koopiad. 5. aprilli 2004 kirjas komisjonile viitas kaebuse esitaja advokaat asjaolule, et ta saatis kaebuse komisjoni esindusele Berliinis juba 20. veebruaril 2004.
Ombudsman saatis 27. juulil 2005 komisjonile oma põhikirja artikli 3 lõike 6 kohase järgmise soovitusettepaneku:
„Komisjon peaks käsitlema kaebuse esitaja rikkumiskaebust hoolikalt ja ilma asjatu viivituseta.”
Käesolev soovitusettepanek põhineb järgmistel kaalutlustel:
1.1. Oma kaebuses ombudsmanile väitis kaebuse esitaja, et tema advokaat saatis tema rikkumiskaebuse komisjoni esindusele Berliinis juba 20. veebruaril 2004. Kaebuse esitaja väitel vastati tema järelepärimisele, et tema kaebust ei ole veel käsitletud ning seda ei ole saadetud ka Brüsselisse. Kaebuse esitaja esitas seepeale 5. aprilli 2004 kirjaga oma kaebuse otse komisjonile.
1.2. Oma arvamuses hoidus komisjon käsitlemast kaebuse esitaja väidet, et tema rikkumiskaebus esitati juba 20. veebruaril 2004, kuid seda ei olnud esialgu käsitletud.
1.3. Ombudsman märkis, et kaebuse esitaja poolt talle 2005. aasta jaanuaris esitanud kaebuses viidati selgelt komisjoni väidetavale suutmatusele käsitleda nõuetekohaselt kirja, mille kaebuse esitaja oli enda sõnul saatnud komisjoni esindusele. Neid asjaolusid arvestades ei mõistnud ombudsman, miks komisjon ei pööranud oma arvamuses sellele küsimusele tähelepanu. Selle küsimuse selgitamiseks oleks tulnud läbi viia siiski täiendavad uurimised. Need oleksid vältimatult viinud edasise viivituseni küsimuses, mis kaebuse esitaja sõnul oli kiireloomuline. Võttes arvesse oma järeldusi kõnealuse juhtumi teiste asjaolude kohta (vt punkt 2 allpool), leidis ombudsman seega, et parim viis edasi liikuda on eespool nimetatud küsimus käesoleva uurimise alt välja jätta, mis võimaldaks tal käsitleda küsimuse sisu nii kiiresti kui võimalik. Kaebuse esitajale jäi siiski õigus esitada nimetatud küsimus talle uuesti eraldi kaebusena.
2.1. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei olnud nõuetekohaselt käsitlenud tema rikkumiskaebust 2004/4463. Ta rõhutas, et ta oli 30. novembril 2004 saadetud kirjas esitanud olukorra kohta järelepärimise, kuid see jäi vastuseta.
2.2. Komisjon märkis oma arvamuses, et arvamuse saatmise ajal (juunis 2005) oli komisjon saanud seitse kaebust Saksamaa vastu seoses kihlveoteenustega (2003/4350, 2003/5288, 2004/4054, 2004/4463, 2004/4899, 2004/4685 ja 2005/4017). Komisjon selgitas, et ta registreeris esimese spordikihlveoteenuse osutaja poolt esitatud kaebuse 2003. aasta aprillis ega võtnud vastu rikkumismenetluse algatamise otsust, sest piirangu hindamisel peeti oluliseks Euroopa Kohtu otsust Itaaliaga seotud sarnase juhtumi kohta. Komisjoni väitel andis Euroopa Kohtu 6. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-243/01 (Gambelli jt) talle juhised selliste kaebuste hindamiseks.
Komisjon lisas, et ta on Euroopa Kohtu praktikale tuginedes hinnanud mitme spordikihlveoteenuste suhtes kehtestatud riigisisese keelu põhjendatust ja proportsionaalsust ning 30. märtsil 2004 saadeti ametlik kiri Taanile spordikihlveoteenustega seotud juhtumi kohta.
Komisjon otsustas siiski oma 13. ja 14. detsembri 2004. aasta istungitel lükata edasi rikkumismenetluse algatamise otsused Saksamaa (2003/4350), Itaalia (2003/4616) ja Madalmaade (2002/5443) piirangutega seotud juhtumites, mis käsitlevad kaebuse esitaja rikkumiskaebuses tõstatatud sarnaseid piiranguid. Neid kaebusi asuti nüüd põhjalikumalt uurima.
Komisjon selgitas, et kaebuse esitaja palus 30. novembri 2004 faksis saata koopia komisjoni kirjavahetusest Saksamaa ametiasutustega. Komisjon rõhutas, et tal ei ole olnud seni mis tahes kontakte Saksamaa ametiasutustega seoses spordikihlveoteenustega ei üldiselt ega ka seoses ühegi konkreetse juhtumiga.
Komisjoni väitel uuris ta ikka veel aktiivselt kaebuse esitaja rikkumiskaebuse konkreetseid asjaolusid. Komisjon saatis 30. mail 2005 kaebuse esitaja advokaadile kirja, milles selgitas olukorda ja palus kaebuse esitajal esitada oma kihlvedude vahendaja loa koopia.
Komisjon märkis, et ta viitas oma teatises Euroopa Parlamendile ja Euroopa ombudsmanile suhete kohta kaebuse esitajaga seoses ühenduse õiguse rikkumistega (KOM(2002) 141 lõplik, EÜT 2002 C 244, lk 5), et üldjuhul teeb ta ettepaneku uurida kaebusi, et jõuda otsusele, kas anda välja ametlik kiri või lõpetada juhtum hiljemalt aasta jooksul kaebuse registreerimise kuupäevast. Komisjoni väitel ei välista see siiski võimalust, et uurimine võib kesta kauem. Komisjon väitis, et see oleks eelkõige asjakohane olukorras, kus komisjonil tuleb tegeleda juhtumitega, mis eeldavad asjaomase riigisisese meetme põhjendatuse ja proportsionaalsuse keerulist hindamist avaliku korra kaalutlustel. Komisjoni väitel oli selline olukord käesoleva juhtumi puhul. Komisjon märkis, et sellises olukorras kohustub ta „teatama kaebuse esitajale kirjalikult”. Komisjoni väitel toimus käesoleval juhul teatamine 30. mai 2005 kirjaga.
2.3. Heaks haldustavaks on vastata kodanike kirjadele mõistliku aja jooksul. Käesoleval juhul vastas komisjon kaebuse esitaja 30. novembri 2004 kirjale 30. mail 2005, st kuus kuud pärast kirja saatmist. Ombudsman märkis, et selle arvestatava viivituse kohta ei antud mingit selgitust ega palutud vabandust. Komisjoni poolt kaebuse esitaja 30. novembri 2004 kirjale vastamata jätmine mõistliku aja jooksul oli seega haldusomavoli.
2.4. Ombudsman märkis, et komisjon kohustus oma 2002. aasta teatises uurima kaebusi, et jõuda otsusele, kas anda välja ametlik kiri või lõpetada juhtum hiljemalt aasta jooksul kaebuse registreerimise kuupäevast. Teatise sõnastusest ilmneb („reeglina“), et see ei välista võimalust, et uurimine võib kesta kauem kui aasta, kui on mõjuvaid põhjusi, eelkõige juhul, kui kaebus tõstatab keerulisi küsimusi. Nagu komisjon õigesti märkis, nägi 2002. aasta teatis ette, et kaebuse esitajale tuli sellistel juhtudel kirjalikult teatada.
Ombudsman leidis siiski, et sellistel juhtudel peab kaebuse esitajale edastatud teabe arusaadavaks tegemiseks olema vähemalt selgitatud, miks kaebuse käsitlemine kestab üle aasta.
30. mai 2005. aasta kirjas kaebuse esitajale teatas komisjon siiski lihtsalt, et „asutamislepingu rikkumistega seotud komisjoni tehtavate uurimiste suhtes kehtivate erakorraliste menetlustähtaegade tõttu ei saa komisjoni seisukohavõttu lähitulevikus tõenäoliselt oodata“.
Ombudsmani arvates oli see „selgitus” ilmselt sobimatu, arvestades, et see ei viidanud ühelegi konkreetsele asjaolule, mis võiks põhjendada, miks komisjoni uurimine kestis üle aastase tähtaja, mida tulnuks 2002. aasta teatisele vastavalt „reeglina“ järgida. Komisjoni suutmatus piisavalt põhjendada, miks ta ei suutnud sooritada uurimist kaebuse esitaja rikkumiskaebuse suhtes ühe aasta jooksul selle registreerimisest, oli seega haldusomavoli.
2.5. Rikkumiskaebuse käsitlemise puhul on heaks haldustavaks uurida selliseid kaebusi hoolikalt ja ilma asjatu viivituseta. Ombudsman märkis, et komisjon väitis oma arvamuses, et ta uurib ikka veel aktiivselt kaebuse esitaja rikkumiskaebuse konkreetseid asjaolusid. Ta märkis veel, et 30. mai 2005 kirjas kaebuse esitajale väitis komisjon, et ta käsitleb „intensiivselt“ nii kaebuse esitaja kaebust kui ka teisi kaebusi, mis on seotud spordikihlveoteenustega Saksamaal.
Ombudsmani arvates ei kinnitanud temale esitatud teave siiski neid väiteid.
Esiteks tuleb märkida, et komisjon rõhutas, et Euroopa Kohtu 6. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-243/01 (Gambelli jt) andis talle juhised, kuidas hinnata kaebuse esitaja poolt talle esitatud kaebusega sarnaseid kaebusi. Seda kohtuotsust oli siiski ette valmistatud juba poolteist aastat enne arvamuse esitamist. Lisaks tuleb märkida, et komisjon väitel tuli tal seoses kaebuse esitaja kaebusega käsitleda juhtumit, mis eeldab asjaomase riigisisese meetme põhjendatuse ja proportsionaalsuse keerulist hindamist avaliku korra kaalutlustel. Ombudsman märkis siiski, et komisjon tunnistas ise oma arvamuses, et tal ei ole olnud seni mis tahes kontakte Saksamaa ametiasutustega seoses spordikihlveoteenustega ei üldiselt ega ka seoses ühegi konkreetse juhtumiga. Oli raske mõista, kuidas saab komisjon hinnata Saksamaa õiguse asjaomaste sätete põhjendatust ja proportsionaalsust, küsimata Saksamaa ametiasutustelt vähemalt teavet ja selgitusi „avaliku korra kaalutluste kohta”, millel need sätted põhinesid.
2.6. Arvestades eespool kirjeldatut, asus ombudsman seisukohale, et komisjon ei suutnud käsitleda kaebuse esitaja rikkumiskaebust nõuetekohaselt.
Soovitusettepaneku saamise järel ja kooskõlas Euroopa ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikega 6 edastas komisjon 5. jaanuaril 2006 oma üksikasjaliku arvamuse.
Oma üksikasjalikus arvamuses esitas komisjon järgmised märkused:
Kaebuse esitajal ei olnud ühtegi Saksamaal nõutavat litsentsi, kuid ta soovis pakkuda oma teenuseid teise liikmesriigi litsentsi all töötavatele veebipõhistele teenuseosutajatele (et tegutseda ja pakkuda teenuseid vahendajana). 2003. aasta aprillist 2005. aasta jaanuarini registreeris komisjon seitse kihlveoteenustega seotud kaebust (sealhulgas kaebuse esitaja esitatud kaebus) Saksamaa vastu. Need olid seotud samade piirangutega. Komisjon otsustas seetõttu (16. märtsil ja 2. septembril 2005) käsitleda kõiki neid kaebusi ühiselt.
Spordikihlveoteenustega seotud kaebused olid „poliitiliselt väga tundlikud ja vastuolulised” (hoolimata valdkonnas olemas olevast kohtupraktikast). Spordikihlveoteenuste suhtes kehtestatud piirangutega seotud kaebused Saksamaa vastu tõstatati neljal sisemisel rikkumisteemalisel istungil (13. oktoobril 2004, 14. detsembril 2004, 16. märtsil 2005 ja 5. juulil 2005). Komisjon ei ole praeguseni suutnud vastu võtta vajalikku otsust.
Komisjon tunnistas ja kahetses, et ei olnud vastanud kaebuse esitaja 30. novembri 2004 kirjale. Ta tunnistas ka, et 30. mai 2005 kirjas esitatud „selgitus” ei olnud piisav. Komisjon oleks võinud viidata asjaolule, et ta uuris mitmeid kaebusi Saksamaa vastu ja et need kaebused tõstatati kolmel sisemisel rikkumisteemalisel istungil (13. oktoobril 2004, 14. detsembril 2004 ja 16. märtsil 2005). Komisjon avaldas kahetsust, et ei olnud suutnud teha otsust selle poliitiliselt tundliku küsimuse kohta aasta jooksul kaebuse registreerimise kuupäevast. Komisjon oli samas siiski arvamusel, et kaebuse menetlemine ei oleks kiirenenud, kui oleks avaldatud sisemiste arutelude täpsemaid üksikasju.
Sellele vaatamata saatis komisjon kaebuse esitajale täiendava kirja, mis andis lisateavet olukorra kohta. Selles 10. oktoobri 2005 kirjas teatas komisjoni siseturu ja teenuste peadirektoraat kaebuse esitajale, et oli otsustanud käsitleda mitmeid asjaomaste küsimustega seotud kaebusi koos, ja selgitas, et Saksamaa vastu rikkumismenetluse algatamise otsuse tegemiseks on vaja volinike kolleegiumi toetust. Siseturu ja teenuste peadirektoraat märkis ka, et seni ei olnud komisjon suutnud sellist otsust vastu võtta ja kaebused vajasid veel täiendavat analüüsi.
Kaebuse esitaja ei esitanud ühtegi tähelepanekut.
Ombudsman leiab, et komisjoni üksikasjalik arvamus ei väljenda nõustumist tema soovitusettepanekuga. Kuigi komisjon tunnistab, et ei suutnud mõistliku aja jooksul vastata kaebuse esitaja 30. novembri 2004 kirjale ega anda piisavat selgitust, miks juhtumi uurimine kestab kauem kui aasta, ei ole komisjon näidanud, et käsitleb rikkumiskaebust hoolikalt ja ilma asjatu viivituseta, nagu soovitas ombudsman.
Selle asemel viitab komisjon asjaolule, et peab spordikihlveoteenustega seotud kaebusi poliitiliselt väga tundlikuks ja vastuoluliseks. Komisjon on ka selgitanud, et küsimus on tõstatatud neljal sisemisel rikkumisteemalisel istungil (13. oktoobril 2004, 14. detsembril 2004, 16. märtsil 2005 ja 5. juulil 2005), kuid seni ei ole olnud võimalik otsust vastu võtta. Üksikasjalikus arvamuses viidatud 10. oktoobri 2005 kirjas kaebuse esitajale selgitas siseturu ja teenuste peadirektoraat veel, et Saksamaa vastu rikkumismenetluse algatamise otsuse tegemiseks on vaja volinike kolleegiumi toetust ning et seni ei olnud komisjon suutnud sellist otsust vastu võtta.
Ombudsman tervitab komisjoni ausust, et ta tunnistab, et kaebuse esitaja rikkumiskaebuse käsitlemisel tekkinud viivitus on põhjustatud sellest, et komisjon näib olevat poliitilistel põhjustel suutmatu otsustama, kuidas selle juhtumi (ja mitme teise seotud juhtumi) puhul toimida. Ta leiab siiski, et see asjaolu ei ole piisav põhjus selleks, et jätta see rikkumiskaebus mõistliku aja jooksul käsitlemata.
Ombudsman on teadlik, et komisjonil on rikkumismenetluses kaalutlusõigus. Tuleb aga märkida, et käesolev juhtum on seotud selle menetluse haldusetapiga. Ombudsman leiab, et komisjoni heaks haldustavaks on käsitleda rikkumiskaebusi mõistliku aja jooksul ja et komisjonil ei ole seega õigust oma otsust kõnealuse rikkumiskaebuse kohta määramatult edasi lükata. Käesoleva juhtumi puhul ilmneb, et komisjon on küsimust arutanud neljal sisemisel rikkumisteemalisel istungil (13. oktoobril 2004, 14. detsembril 2004, 16. märtsil 2005 ja 5. juulil 2005), jõudmata otsusele, kuidas toimida. Lisaks sellele ei andnud komisjon 5. jaanuaril 2006 esitatud üksikasjalikus arvamuses ühtegi viidet selle kohta, millal võiks otsust oodata.
Arvestades eespool kirjeldatut sõnastab ombudsman oma soovitusettepaneku komisjonile ümber järgmise soovitusena:
Komisjon peaks käsitlema kaebuse esitaja rikkumiskaebust hoolikalt ja ilma asjatu viivituseta.
Euroopa Parlament peaks kaaluma soovituse vastuvõtmist resolutsioonina.
Strasbourg,
P. Nikiforos DIAMANDOUROS
[1] Euroopa Parlamendi otsus 94/262, 9. märts 1994, ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta, EÜT 1994 L 113, lk 15.
[2] 6. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-243/01 Gambelli jt (EKL 2003, I-13031).
