European Ombudsman
Related documents
(Koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 7[1])
1. Ombudsmani arvates tõstatab käesolev juhtum olulise põhimõttelise küsimuse. Ta on seisukohal, et kehtestades üle 65 aasta vanuste vabakutseliste abiteenistujatest konverentsitõlkide palkamise absoluutse keelu, rikub komisjon vanuse alusel mittediskrimineerimise põhimõtet. See kujutab endast haldusomavoli juhtumit, mille olulisus õigustab parlamendile eriettekande esitamist.
2. Kaebuse esitaja töötas Euroopa institutsioonides üle 35 aasta vabakutselise abiteenistujast konverentsitõlgina (edaspidi "vabakutseline konverentsitõlk"), tõlkides hollandi, inglise, saksa, itaalia ja hispaania keelest prantsuse keelde. Vabakutselisi konverentsitõlke palgatakse konkreetsete konverentside ja kohtumiste jaoks. Iga konkreetse lepingulise töö kestus on lühike, tavaliselt ei kesta see üle paari päeva.
3. 13. juulil 1999 kehtestas Euroopa Parlamendi juhatus vabakutseliste abiteenistujatest konverentsitõlkide palkamise eeskirja (edaspidi "1999. aasta eeskiri"). 28. juulil 1999 kirjutasid komisjon ja parlament alla vabakutseliste abiteenistujatest konverentsitõlkide töötingimuste ja töötasutingimuste konventsioonile (edaspidi "1999. aasta konventsioon"). Pärast seda sätestati nõukogu määrusega nr 628/2000[2] vabakutseliste konverentsitõlkide värbamine abiteenistujatena.
4. Sellest lähtudes otsustasid Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament lõpetada üle 65-aastaste vabakutseliste konverentsitõlkide palkamise. Nad võtsid oma otsuste aluseks ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste artikli 74.[3] Pärast seda algatasid mõned vabakutselised konverentsitõlgid[4] Esimese Astme Kohtus kohtumenetlused komisjoni ja parlamendi vastu (liidetud kohtuasjad T-153/01 ja T-323/01,[5] kohtuasi T-275/01[6] ja kohtuasi T-276/01[7]).
5. Liidetud kohtuasjades T-153/01 ja T-323/01 väitis Esimese Astme Kohus muu hulgas järgmist:
"(...) konverentsitõlkide töölepinguid (...) iseloomustab tõsiasi, et need sõlmitakse konkreetseteks päevadeks, nii et lepingu alguskuupäev ja lõpukuupäev on nimetatud abiteenistujate töölevärbamise möödapääsmatu osa.
(...) kuna lepingu lõpetamise tähtaeg on lepingus alati seoses konkreetsete tööpäevade äranäitamisega kindlaks määratud, ei ole mingit vajadust kasutada töösuhte lõpetamise määramiseks ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste artikli 74 lõike 1 punkti b (...)
Sellest tulenevalt on ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 74 üks III jaotise sätetest, millest parlament 1999. aasta eeskirja kehtestades kõrvale kaldus.
Sellest tulenevalt komisjon eksib, kui arvab, et ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste artikli 74 lõike 1 punkt b on hageja suhtes kohaldatav (...)
(...) tõlgi vanus ei ole kõnealuste ülesannete täitmise puhul oluline. Sellest tulenevalt ei ole vanusepiiri kehtestamine tõlgi töölepingu möödapääsmatu osa, mille puhul oleks vaja rakendada ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste artiklit 74."[8] (Kursiiv lisatud)
6. 27. augustil 2004 esitas komisjon Euroopa Ühenduste Kohtule edasikaebuse (kohtuasi C-373/2004 P[9]) Esimese Astme Kohtu otsuse kohta liidetud kohtuasjades T-153/01 ja T-323/01.
7. Kaebuse esitaja väitis, et isegi pärast Esimese Astme Kohtu otsust keeldus komisjon teda vabakutselise konverentsitõlgina tööle võtmast. Sellega seoses väitis ta, et komisjon rikkus põhiõiguste harta artiklit 21 [10] ja Euroopa hea haldustava eeskirja artikli 5 lõiget 3, [11] mis keelavad muu hulgas diskrimineerimise vanuse alusel.
8. Kaebuse esitaja nõudis, et komisjon lõpetaks diskrimineerimise, mida on tema suhtes rakendatud alates hetkest, kui ta sai 65-aastaseks. Samuti nõudis ta komisjonilt kompensatsiooni summas 14 619 eurot (10 932 eurot kaotatud teenistuse eest ja lisaks 3 687 eurot, mis vastas sissemaksetele fondi Caisse de prévoyance des interprètes de conférence), ning hindas oma moraalse kahju suuruseks 20 000 eurot.
9. Samuti väitis kaebuse esitaja, et komisjon ei järginud Euroopa hea haldustava eeskirja artiklit 19 (milles käsitletakse kaebuse esitamise võimalustele osutamist). Kuna kaebuse see osa ei puuduta põhimõttelist küsimust, tegeleb ombudsman sellega käesoleva kaebuse uurimise lõppotsuses, mis saadetakse kaebuse esitajale.
10. Kaebuse esitaja esitas kaebuse 16. jaanuaril 2005. 8. juunil 2005 saatis komisjon oma arvamuse, mis edastati kaebuse esitajale tähelepanekute tegemiseks. 13. juulil 2005 saatis kaebuse esitaja oma tähelepanekud.
11. 13. detsembril 2005 nõudis ombudsman komisjonilt täiendavat teavet. 20. märtsil 2006 vastas komisjon tema nõudele. 2. aprillil 2006 ja 19. mail 2006 saatis kaebuse esitaja oma tähelepanekud.
12. 1. detsembril 2006 kirjutas ombudsman komisjoni presidendile, püüdes saavutada kaebuse sõbralikku lahendamist. Komisjon saatis oma vastuse 16. märtsil 2007 ja kaebuse esitaja saatis oma tähelepanekud 25. mail 2007.
13. 31. märtsil 2008 esitas ombudsman komisjonile soovituse projekti. 26. juunil 2008 saatis komisjon oma üksikasjaliku arvamuse selle soovituse projekti kohta. Kaebuse esitaja esitas oma tähelepanekud komisjoni arvamuse kohta 31. juulil 2008.
Ombusmanile esitatud väited
14. Komisjon väitis, et enne vabakutseliste konverentsitõlkide töötingimuste ja töötasustamise 1999. a konventsiooni jõustumist ei kohaldatud vabakutseliste konverentsitõlkide suhtes mingit ametlikku vanusepiirangut. Sellest hoolimata järgis tõlke peadirektoraat poliitikat, et üle 65-aastaseid vabakutselisi konverentsitõlke palgati vaid siis, kui konkreetsed asjaolud seda nõudsid. Seda juhtus näiteks niinimetatud välislähetustel või kui oli vaja täita kohustus tagada tõlge teatavatesse keeltesse. Selle poliitika eesmärk oli anda piisavalt tööd noortele äsja kutse omandanud tõlkidele, tagades sel viisil uute inimeste asumise sellesse ametisse.
15. Komisjon väitis, et 1999. a konventsiooni jõustumisega hakkasid vabakutselised konverentsitõlgid kuuluma muude teenistujate teenistustingimuste kohaldamisalasse. Ta oli seisukohal, et seega kehtis nende suhtes muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 74 sätestatud vanusepiirang.[12] Seetõttu lõpetati järk-järgult üle 65-aastaste vabakutseliste konverentsitõlkide töölevärbamine. Lisaks sellele võeti neilt ära juurdepääs internetipõhisele värbamissüsteemile "Web Calendar".
16. Tõlgendus, et vabakutselised konverentsitõlgid kuuluvad muude teenistujate teenistustingimuste reguleerimisalasse, seati kahtluse alla liidetud kohtuasjades T-153/01 ja T-323/01 Alvarez Moreno versus komisjon. Esimese Astme Kohus jõudis otsusele, et vabakutseliste konverentsitõlkide suhtes ei kehti muude teenistujate teenistustingimustes sätestatud vanusepiirang. Sellest tulenevalt võimaldas suulise tõlke peadirektoraat Esimese Astme Kohtu otsust järgides üle 65-aastastele vabakutselistele konverentsitõlkidele ligipääsu värbamissüsteemile (isikliku taotluse alusel). Vabakutselistel konverentsitõlkidel, kes said 65-aastaseks pärast kohtuotsust, säilis ligipääs Web Calendarile. Pärast Esimese Astme Kohtu otsust kasutusele võetud värbamispoliitika oli sama, mis enne 1999. aastat kehtinud värbamispoliitika. Komisjon väitis, et jätkab sellise poliitika järgimist, kuni on saanud otsuse Euroopa Kohtusse tehtud edasikaebuses, milles ta püüdis saavutada Esimese Astme Kohtu otsuse tühistamist.
17. Eespool esitatud asjaolude tulemusena soovitas komisjon värvata vabakutselisi konverentsitõlke vastavalt "teenistuse vajadustele", võttes arvesse nende keelekombinatsioone, elukohta ja üldist pädevust. Komisjoni selgituse kohaselt oli suulise tõlke peadirektoraadi poliitika eesmärk tagada võimalikult suures ulatuses värbamisvõimalusi noortele tõlkijatele. Komisjon märkis, et kuna demograafilised arengud seoses kõnealuse elukutsega on ärevusttekitavad, astuti samme piisava ja kvalifitseeritud vabakutseliste konverentsitõlkide andmepanga loomiseks, et seda oleks pikemaajalises perspektiivis võimalik kasutatada jätkusuutliku värbamise allikana. Näitena selgitas komisjon, et kolme suurima keele (inglise, prantsuse ja saksa) tõlkide keskmine vanus oli umbes 50 aastat. Komisjoni selgituse kohaselt võib selle poliitika kinnituseks kasutada ka teisi väiteid. Nende hulgas olid järgmised:
a) institutsioonide pikaajaline ja mitmekesine rahaline toetus noorte tõlkide väljaõpetamisele;
b) noorte kolleegide vajadus omandada piisavalt kogemusi ja praktikat, et nad saaksid tulevikus osaleda avatud konkurssidel mõistliku võiduvõimalusega ning parendada sel viisil vanusepüramiidi;[13] ja
c) suurem tõenäolisus, et noortel tõlkidel on võimalik lisada oma keelekombinatsioonidele uusi keeli, mida teenistus vajab.
18. Ombudsmani teabenõudele vastates esitas komisjon statistilised andmed, milles oli näidatud üle 65-aastaste vabakutseliste konverentsitõlkide lepingupäevade arv absoluutnäitajana ja protsendina vabakutseliste konverentsitõlkide lepingupäevadest kokku iga aasta kohta ajavahemikus 1987–2006.
Ombudsmani esialgsed kaalutlused sõbraliku lahendi poole püüdlemisel
19. Kõigepealt märkis ombudsman, et Euroopa Kohus on väitnud, et vanuse alusel diskrimineerimise keelamine, mis on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 21, kujutab endast ühenduse õiguse üldpõhimõtet.[14] Selle põhimõtte kohaselt ei tohi komisjon vabakutselisi konverentsitõlke värvates kohelda kandidaate nende vanuse tõttu teistest erinevalt, kui ta ei tõesta, et selline kohtlemine on piisavalt õigustatud ja sobivalt kohane täitma õigustatud ja piisavalt olulist ühenduse huvi.
20. Käesoleva kaebuse ombudsmani uurimise raames tunnistas komisjon selgelt, et vabakutselistele konverentsitõlkidele lepinguid pakkudes eelistab ta nooremaid tõlke ja seega kohtleb üle 65-aastaseid tõlke erinevalt. Teistsugune kohtlemine vanuse alusel kujutab endast diskrimineerimist vanuse alusel, kui erisugusel kohtlemisel ei ole objektiivseid põhjuseid. Seepärast paluti komisjonil tõestada, et selline diferentseeritud kohtlemine on piisavalt põhjendatud.
21. Ombudsman märkis, et oma vastuses ombdsmanile rõhutas komisjon, et demograafilised arengud seoses kõnealuse erialaga on ärevusttekitavad. Seetõttu väitis komisjon, et erisugust kohtlemist õigustas vajadus värvata noori tõlke ja nad välja õpetada, et komisjonil oleks piisav ja kvalifitseeritud vabakutseliste konverentsitõlkide andmepank, mida saaks pikemaajalises perspektiivis kasutada tõlkide värbamise allikana. Erisugune kohtlemine parendas ametnikest tõlkide vanusepüramiidi. Lisaks sellele oli noortel tõlkidel võimalus saada piisavalt kogemusi ja praktikat, et olla edukad tulevastel konkurssidel.
Selles kontekstis nõustus ombudsman, et huvi, millele viitas komisjon, see tähendab pädevate tõlkide uue põlvkonna loomine ja väljaõpetamine, oli ühenduse õigustatud huvi. Kuid siiski rõhutas ombudsman, et komisjon ei esitanud talle oma väite toetuseks piisavalt andmeid ja tõendeid.[15] Lisaks sellele ei suutnud komisjon luua nõutud tasakaalu üle 65-aastaste tõlkide huvide ja eespool nimetatud huvi vahel. Ta märkis, et poliitika eesmärki, milleks on pädevate tõlkide uue põlvkonna loomine ja väljaõpetamine, on võimalik saavutada vahenditega, mis on üle 65-aastastele tõlkidele vähem koormavad. Selliseks vahendiks võiks olla näiteks lepingupäevade tasakaalustatud vähendamine kõikide "mittenoorte" kandidaatide puhul, arvestamata seda, kas nad on üle või alla 65-aastased, et luua sel viisil noortele töökogemuse pakkumise võimalusi.
22. Eespool öeldu põhjal jõudis ombudsman järeldusele, et komisjon ei suutnud piisavalt põhjendada kaebuse esitaja taoliste üle 65 aasta vanuste tõlkide kohtlemist. See võib kujutada endast haldusomavoli juhtumit. Seetõttu tegi ombudsman sõbraliku lahendi ettepaneku
teatades, et komisjon võiks:
Pärast sõbraliku lahendi ettepanekut ombudsmanile esitatud väited
23. Oma vastuses sõbraliku lahendi ettepanekule selgitas komisjon, et vaja on arvestada uue arenguga. Ta juhtis tähelepanu sellele, et Euroopa Kohus oli hiljuti tühistanud Esimese Astme Kohtu otsuse liidetud kohtuasjades T-153/01 ja T-323/01 Alvarez Moreno versus komisjon .[16] Seetõttu väitis komisjon, et tema esialgne eeskirjade tõlgendamine, mille kohaselt ta ei pakkunud mitte ühtegi tööd mitte ühelegi üle 65 aasta vanusele vabakutselisele konverentsitõlgile, oli õige ja jääb õigeks, kuni sellel tõlgendusel põhinev otsus tühistatakse ühenduse kohtu otsusega. Sellest tulenevalt teatas komisjon, et ei saa ombudsmani sõbraliku lahendi ettepanekut vastu võtta.
24. Lisaks juhtis komisjon tähelepanu sellele, et Esimese Astme Kohus oli jõudnud järeldusele, et:
"komisjon ei olnud kohustatud [kaebuse esitajat] uuesti värbama. Institutsioonil on vabadus mitte pakkuda uut abiteenistuja töölepingut tõlgile, keda ta on enne värvanud, ükskõik kui vana ta on ja millised on selle põhjused."[17]
25. Lisaks sellele rõhutas komisjon, et ta rakendab poliitikat, mille eesmärk on tagada tõlkide elukutse noorendamine. See poliitika toetab noorte tõlkide väljaõpetamist ja tagab neile tõlkidele töövõimalusi.
26. Oma tähelepanekutes komisjoni vastuse kohta näitas kaebuse esitaja, et mõned päevad pärast ombudsmani ettepaneku tagasilükkamist andis komisjon 29. märtsil 2007 välja teatise üle 65-aastaste vabakutseliste konverentsitõlkide värbamise kohta. Teatis sisaldas järgmist avaldust:
"Sellest tulenevalt kavatseb komisjon tagasi pöörduda oma esialgse seisukoha juurde ja mitte enam värvata üle 65-aastaseid vabakutselisi tõlke."
Ombudsmani hinnang, mille tulemusena koostati soovituse projekt
27. Komisjon lükkas tema sõbraliku lahendi ettepaneku tagasi Euroopa Kohtu otsuse alusel kohtuasjas C-373/04 P. Ombudsman märgib, et Euroopa Kohus tühistas Esimese Astme Kohtu otsuse põhjendusega, et viimane oleks pidanud lugema avalduse vastuvõetamatuks. Euroopa Kohus ei teinud otsust kohtuasja sisu kohta ja ei võtnud seega mingit seisukohta Esimese Astme Kohtu otsuses toodud õigusliku tõlgenduse asjus.
28. Esimese Astme Kohus oli arvamusel, et ühenduse muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 74 ei kehti vabakutseliste konverentsitõlkide suhtes eelkõige seetõttu, et nende suhtes kehtivad reeglid on kehtestatud 13. juulil 1999 vastu võetud Euroopa Parlamendi juhatuse eeskirjades ja 28. juulil 1999 alla kirjutatud konventsioonis (vt käesoleva eriettekande lõige 3). Ehkki komisjonil oli õigus väites, et Esimese Astme Kohtu tühistatud otsus ei olnud talle enam õiguslikult siduv, on ombudsman seisukohal, et komisjon ei ole selgitanud, miks ta ei peaks asjaomaste faktide ja kohaldatavate õigusnormide alusel otsustama, et jõuab kohtuasjade sisu suhtes samale järeldusele, millele jõudis Esimese Astme Kohus.
29. Asjaomaste faktidega seoses tunnistas ombudsman, et lisaks Euroopa Kohtu otsusele toetumisele selgitas komisjon oma vastuses ombudsmani sõbraliku lahendi ettepanekule veelkord, et tema poliitika oli kavandatud selleks, et tagada tema käsutuses olevate tõlkide koosseisu uuenemine. Samuti väitis komisjon, et tema vabakutseliste konverentsitõlkide värbamise poliitika annab tema teenistustele võimaluse paremini reageerida kõikuvale töökoormusele. Ombudsman tunnistas, et komisjonil on töötajate värbamisel laialdane otsustusvabadus. Eelkõige ei saa temalt nõuda, et ta jätkaks konkreetsete vabakutseliste konverentsitõlkidega lepingute sõlmimist lihtsalt sellepärast, et ta oli minevikus nendega töölepingu sõlminud. Kuid komisjoni laialdast otsustusõigust ei tohi kasutada viisil, mis rikuks mittediskrimineerimise põhimõtet, mille kohaselt erinevaid olukordi ei tohi lahendada samal viisil, kui selline kohtlemine ei ole objektiivselt õigustatud.
30. Euroopa Kohtu arvates kujutab põhiõiguste harta artiklis 21 sätestatud vanuse alusel mittediskrimineerimise põhimõte endast ühenduse õiguse üldpõhimõtet.[18] Selle põhimõtte kohaselt ei tohi komisjon vabakutselisi konverentsitõlke värvates kohelda neid erisuguselt nende vanuse tõttu, kui ta ei tõesta, et selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud.[19] Ombudsman juhtis tähelepanu sellele, et seoses sellega, et kohustuslik pensioniiga toob kaasa töölepingu automaatse lõppemise, on Euroopa Kohus väitnud ka järgmist:
"(...) julgustamine värvata [noori] on kahtlemata sotsiaalpoliitika õigustatud eesmärk (...) Seega tuleb [sellist] eesmärki (...) põhimõtteliselt lugeda vanuse alusel erinevat kohtlemist (...) objektiivselt ja mõistlikult põhjendatuks (...). Tuleks veel kindlaks teha, kas (...) sellise õigustatud eesmärgi saavutamise vahendid on sobivad ja vajalikud".[20]
31. Ombudsmanile saadetud komisjoni arvamuses esile tõstetud huvi, s.t. vajadus luua värbamisvõimalusi uutele tulijatele ja nad välja õpetada, tundus olevat "õigustatud eesmärk". Kuid ombudsman ei olnud veendunud, et komisjoni kasutatud vahend, nimelt üle 65 aasta vanuste vabakutseliste konverentsitõlkide värbamise täielik keelamine on sobiv ja vajalik selle õigustatud eesmärgi saavutamiseks. Et see oleks sobiv ja vajalik vahend nimetatud eesmärgi saavutamiseks, peaks komisjon vähemalt konkreetseid andmeid ja tõendeid kasutades põhjendama, et konkreetse tõlketöö reserveerimine uutele tulijatele on vajalik. Sellised konkreetsed andmed ja tõendid peaksid olema seotud näiteks tundide arvuga, mis on vajalikud, et muuta nn uute tulijate skeem elujõuliseks. Peale selle peaks komisjon näitama, et sama eesmärki ei ole võimalik saavutada vähem piiravate vahenditega, näiteks sellistega, mis mõjutaksid igas eas koolitatud tõlke, mitte ainult üle 65-aastaseid koolitatud tõlke.
32. Selle tulemusena jäi ombudsman arvamusele, et komisjon ei suutnud piisavalt põhjendada oma keeldumist värvata üle 65 aasta vanuseid tõlke. See kujutas endast haldusomavoli juhtumit. Selle tulemusena koostas ombudsman soovituse projekti.
33. Nimetatud soovituse projektis tuletas ombudsman meelde, et kui uurimisel avastatakse haldusomavoli, võib ta pidada sobivaks, et asjaomane institutsioon pakuks nimetatud haldusomavoli tõttu kahju kannatanud kaebuse esitajale rahalist kompensatsiooni.
34. Kaebuse esitaja nõudis kompensatsiooni kogusummas 34 619 eurot. Ombudsman märkis siiski, et ei saa eeldada, et kaebuse esitajale oleks pakutud sama palju tööd, kui talle varem oli pakutud. Ombudsman arvas, et kaebuse esitaja kannatatud täpsed kahjud sõltuksid paljudest teguritest, mis võiksid muu hulgas hõlmata seda, mil määral kaebuse esitaja spetsiifiline keeleprofiil vastas teenistuse konkreetsetele vajadustele kõnealusel ajavahemikul; kaebuse esitajaga sama keeleprofiiliga vabakutselistele konverentsitõlkidele lepingu alusel antud tõlketööde mahtu kõnealusel ajavahemikul; kandidaatide arvu tööle, mis vastas kaebuse esitaja keeleprofiilile kõnealusel ajavahemikul ja selliste kandidaatide suhtelist kvaliteeti. Samuti tunnistas ombudsman, et komisjonil on oma töötajate värbamisel laialdane otsustusvabadus. Eelkõige ei saa temalt nõuda, et ta jätkaks konkreetsete vabakutseliste konverentsitõlkidega lepingute sõlmimist lihtsalt sellepärast, et ta oli minevikus nendega töölepingu sõlminud. Kuid komisjoni otsustusvabadus ei tohi rikkuda mittediskrimineerimise põhimõtet. Kuna komisjon ei suutnud piisavalt põhjendada probleemi tekitanud üle 65-aastaste tõlkide diskrimineerimist, pidas ombudsman sobivaks, et komisjon võtaks kaebuse esitajaga ühendust, et leppida kokku sobivas kompensatsioonisummas kahju eest, mis on kaebuse esitajale tekitatud komisjoni diskrimineeriva poliitika tõttu.
Soovituse projekti järgselt ombudsmanile esitatud väited
35. Komisjon ei nõustunud ombudsmani seisukohaga, et üle 65 aasta vanuseid vabakutselisi konverentsitõlke mitte värvates rikkus ta mittediskrimineerimise põhimõtet. Ta leidis, et peab vabakutseliste konverentsitõlkide suhtes kohaldama ühenduse muude teenistujate teenistustingimusi. Ta juhtis tähelepanu sellele, et vastavalt ühenduse muude teenistujate teenistustingimuste artiklile 119[21] lõpeb lepingulise töötaja töösuhe, kui töötaja saab 65 aastat vanaks. Sellistel asjaoludel ja puhtalt õiguslikel põhjustel ei saa komisjon muuta oma värbamispoliitikat ega saa pakkuda kaebuse esitajale kompensatsiooni.
Ombudsmani hinnang pärast soovituse projekti
36. Vastavalt põhiõiguste harta artiklile 21 on keelatud igasugune diskrimineerimine mis tahes põhjusel. Lisaks sellele kujutab Euroopa Kohtu arvates põhiõiguste harta artiklis 21 sätestatud vanuse alusel mittediskrimineerimise põhimõte endast ühenduse õiguse üldpõhimõtet.[22] Mittediskrimineerimise põhimõtte kohaselt ei tohi komisjon kohelda kodanikke erisuguselt nende vanuse tõttu, kui ta ei tõesta, et selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud ning vahendid selle saavutamiseks on sobivad ja vajalikud.[23] Seoses sellega, et kohustuslik pensioniiga toob kaasa töölepingu automaatse lõppemise, on Euroopa Kohus väitnud ka järgmist:
"(...) julgustamine värvata [noori] on kahtlemata sotsiaalpoliitika õigustatud eesmärk (...) Seega tuleb [sellist] eesmärki (...) põhimõtteliselt lugeda vanuse alusel erinevat kohtlemist (...) objektiivselt ja mõistlikult põhjendatuks (...). Tuleks veel kindlaks teha, kas (...) sellise õigustatud eesmärgi saavutamise vahendid on sobivad ja vajalikud".[24]
37. Komisjon jääb seisukohale, et muude teenistujate teenistustingimustes kehtestatud vanusepiir kehtib ka vabakutseliste konverentsitõlkide puhul. Nagu soovituse projektis selgitati, püüdis ta lisaks sellele põhjendada üle 65-aastastele vabakutselistele konverentsitõlkidele osaks saanud kohtlemist, viidates vajadusele luua värbamisvõimalusi uutele tulijatele ja neid välja õpetada. Kuigi ombudsman ei välistanud võimalust, et selline eesmärk võiks olla "õigustatud eesmärk", kahtles ta, kas selle eesmärgi saavutamiseks kasutatud vahend, nimelt üle 65 aasta vanuste vabakutseliste konverentsitõlkide värbamise täielik keelamine, on sobiv ja vajalik.
38. Ombudsman ei nõustu komisjoni esitatud väitega, et õiguslikel põhjustel ei ole tal muud võimalust, kui lõpetada üle 65-aastaste vabakutseliste konverentsitõlkide värbamine. Ta on seisukohal, et komisjon ei palka üle 65-aastaseid vabakutselisi konverentsitõlke, sest ta otsustas seda mitte teha.
39. Ombudsman tahab rõhutada, et ta ei sea küsimuse alla Euroopa Kohtu otsust. Selles osas tõstab ta eriti esile, et Euroopa Kohus tühistas Esimese Astme Kohtu otsuse[25] protseduuriküsimuse, mitte kohtuasja Alvarez Moreno versus komisjon sisu tõttu. Ombudsmani järeldused käesolevas kohtuasjas vastavad seega täielikult Esimese Astme Kohtu ja Euroopa Kohtu otsustele.
40. Veel tahaks ombudsman rõhutada, et ta ei sea küsimuse alla seaduseandja kehtestatud eeskirju (näiteks personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused). Ombudsmani mandaadi osaks ei ole kahtluse alla seada seaduseandja õigust kehtestada värbamispoliitika, mille puhul võidakse arvestada vanust. Selles osas võtab ombudsman arvesse, et personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused sisaldavad reegleid, mille kohaselt ametnikud (personalieeskirjade artikkel 52) ja teised töötajad (uute teenistujate teenistustingimuste artiklid 47, 74 ja 119) peavad pensionile minema 65-aastaselt (või ametnikud erandjuhtudel 67-aastaselt). Ombudsman rõhutab, et käesolevas juhtumis ei eirata muude teenistujate teenistustingimuste artiklit 74. Pigem põhineb see seisukohal, mida jagab Esimese Astme Kohus, kui ta tegi otsuse kohtuasja Alvarez Moreno versus komisjon sisu kohta, et muude teenistujate teenistustingimuste artiklit 74 ei saa vabakutseliste tõlkide suhtes kohaldada.
41. Ombudsman tunnistab, et seaduse järgi ei ole komisjon kohustatud järgima Esimese Astme Kohtu tühistatud otsust. Kuid ombudsman rõhutab, et otsuse tühistamine protseduuripunkti tõttu ei tähenda, et komisjoni esitatud tõlgendus kohtuasja sisu kohta on automaatselt kehtiv. Ta märgib, et komisjon ei ole käesoleva uurimise kontekstis esitanud ühtki väidet, mis käsitleks kohtuasja sisuga seotud Esimese Astme Kohtu põhjendusi.
42. Ombudsman avaldab kahetsust tõsiasja üle, et kuigi ta tegi kõikvõimalikke jõupingutusi, et aidata komisjonil vältida haldusomavoli juhtumit, mille tema praegune poliitika on tekitanud, ei reageerinud komisjon tema pingutustele positiivselt.
43. Ombudsman peab käesolevat haldusomavoli juhtumit piisavalt oluliseks, et esitada Euroopa Parlamendile eriettekanne.
44. Lõpuks märgib ombudsman, et sarnases uurimises, mille ta viis läbi seoses Euroopa Parlamendi tavadega üle 65-aastaste vabakutseliste konverentsitõlkide värbamisel, koostas ta parlamendile samasuguse soovituse projekti, mille tulemusena parlament nõustus tema seisukohaga ning muutis oma üle 65-aastaste vabakutseliste konverentsitõlkide palkamise tava. Sellele seisukohale jõudes tõlgendas parlament kohaldatavaid reegleid, mis – tuleb rõhutada – on samad eeskirjad, mis komisjoni arvates kohustavad teda mitte palkama üle 65-aastasi vabakutselisi konverentsitõlke, viisil, mis ei too kaasa üle 65-aastaste vabakutseliste konverentsitõlkide palkamise keeldu. Nii toimides kõrvaldas parlament võimaliku haldusomavoli juhtumi, mille ombudsman oli avastanud.
Käesoleva kaebuse alusel tehtud uurimise põhjal esitab ombudsman uuesti oma allpool toodud soovituse projekti kui soovituse komisjonile.
Komisjon peab muutma oma praegust poliitikat, millega keelatakse üle 65-aastaste vabakutseliste konverentsitõlkide värbamine, ja kompenseerima kaebuse esitajale kahju, mis talle tekitati seoses sellise poliitika rakendamisega tema suhtes.
Euroopa Parlament peaks kaaluma vastava otsuse vastuvõtmist.
P. Nikiforos DIAMANDOUROS
Strasbourg, 4. detsember 2008
[1] Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom), EÜT 1994 L 113, lk 15.
[2] Nõukogu 20. märtsi 2000. aasta määrus nr 628/2000, millega muudetakse määrust nr 259/68, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjad ja ühenduste muude teenistujate teenistustingimused, EÜT 2000 L 76, lk 1. Nimetatud määruse artiklis 1 sätestatakse järgmist:
"(...) (2) kõik konverentsitõlgid tuleks seetõttu tööle võtta Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste III jaotisega hõlmatud abiteenistujatena (...)
Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste artiklile 78 lisatakse järgmine lõik:
Abiteenistujate suhtes, kelle komisjon võtab ühenduse institutsioonide ja organite nimel tööle konverentsitõlkidena, kohaldatakse samu töölevõtu- ja tasustamistingimusi kui Euroopa Parlamendi poolt töölevõetud konverentsitõlkide suhtes."
[3] Ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 74 (tol ajal kohaldatavas versioonis) sätestatakse järgmist: "Abiteenistuja töösuhe lõpeb surma korral ning alljärgnevatel juhtudel: 1. kui leping on sõlmitud tähtajaliselt: (...) b) selle kuu lõpus, mille jooksul teenistuja saab 65aastaseks (...)"
[4] Kaebuse esitaja ei olnud nende kohtumenetluste osapool.
[5] Liidetud kohtuasjad T-153/01 ja T-323/01: Alvarez Moreno versus komisjon [2004] EKL-SC I-A-161 ja II-719.
[6] Kohtuasi T-275/01: Alvarez Moreno versus Euroopa Parlament [2004] EKL-SC I-A-171 ja II-765.
[7] Kohtuasi T-276/01: Garroni versus Euroopa Parlament [2004] EKL-SC I-A-177 ja II-795.
[8] See kohtuasi on avaldatud ainult prantsuse keeles. Siinkohal on tõlke alusena kasutatud tõlget inglise keelde, mis on tehtud ombudsmani teenistuses. Liidetud kohtuasjade T-153/01 ja T-323/01 punktide 84–89 prantsuskeelne versioon on järgmine:
"84. Or, les contrats d'engagement des interprètes de conférence conclus en application du troisième alinéa, comme du premier alinéa, de l'article 78 du RAA se caractérisent par le fait qu'ils sont conclus pour certains jours spécifiques, de sorte que tant la date du début que celle de la fin de l'engagement constituent des éléments indispensables du recrutement des agents auxiliaires en question.
85. En effet, d'une part, étant donné que le terme du contrat d'engagement est toujours fixé par l'indication dans celui-ci, des jours spécifiques des prestations, aucun recours à l'article 74, paragraphe 1, sous b), du RAA n'est nécessaire pour déterminer la fin de l'engagement. D'autre part, dans le contexte de ce type de contrat, la prescription de cet article constitue une des "conditions de recrutement" visées à l'article 78 du RAA, dès lors que la durée précise de l'engagement est fixée, conformément à l'article 56 du RAA, en tant que condition d'engagement. En d'autres termes, s'agissant d'un contrat limité à des jours spécifiques, la fin de l'engagement constitue une condition caractéristique et indispensable du recrutement de l'interprète, inhérente à celui-ci.
86. Il s'ensuit que l'article 74 du RAA constitue une des dispositions du titre III du RAA auxquelles le Parlement a dérogé lorsqu'il a adopté la réglementation de 1999.
87. Par conséquent, c'est à tort que la Commission a considéré que l'article 74, paragraphe 1, sous b), du RAA était applicable à la requérante et qu'il ne s'agissait pas d'une condition de recrutement au sens de l'article 78 du RAA (...)
89. Il est vrai que l'article 8 de la réglementation de 1999 renvoie aux dispositions du RAA et aux règles applicables à l'ensemble du personnel pour toute question non prévue par ladite réglementation ou par la convention de 1999. Toutefois, étant donné que la raison d'être de la réglementation de 1999 est de permettre au Parlement d'engager les interprètes auxiliaires de session pour des jours spécifiques, la "fin de l'engagement" au sens de l'article 74 ne constitue par une question non prévue par la réglementation de 1999. En outre, au vu du caractère occasionnel de tels engagements et du fait que les institutions n'ont pas l'obligation d'engager un interprète particulier à un moment donné pour une période minimale, l'âge de l'interprète ne saurait constituer un élément pertinent pour ce qui est de l'exécution des services en question. Il s'ensuit que la stipulation d'une limite d'âge ne constitue pas une clause indispensable dans un contrat d'engagement d'un interprète et rend nécessaire le recours à l'article 74 du RAA."
[9] Kohtuasi C-373/04 P: komisjon versus Alvarez Moreno [2006] EKL I-1.
[10] Põhiõiguste harta artiklis 21 on sätestatud: "Keelatud on igasugune diskrimineerimine, sealhulgas diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu."
[11] Euroopa hea halduskäitumise eeskirja artikli 5 lõikes 3 on sätestatud: "Eriti peab ametnik vältima igasugust avalikkuse esindajate diskrimineerimist rahvuse, soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu."
[12] Vt allmärkus 3.
[13] Selleks kehtestas suulise tõlke peadirektoraat uute tulijate skeemi, millega tagati noortele vabakutselistele konverentsitõlkidele teatud arv järjestikuseid värbamispäevi.
[14] Vt kohtuasi C-144/04: Mangold [2005] EKL I-9981, punkt 75.
[15] Selline tõend oleks võinud hõlmata konkreetset teavet noortele tõlkidele määratavate kättesaadavate tööpäevade arvu kohta.
[16] Kohtuasi C-373/04 P: komisjon versus Alvarez Moreno [2006] EKL I-1.
[17] Liidetud kohtuasjad T-153/01 ja T-323/01: Alvarez Moreno versus komisjon [2004] EKL-SC I-A-161 ja II-719. Punktis 105 on prantsuse keeles öeldud järgmist: "la Commission n'avait, en tout été de cause, pas l'obligation de faire appel à nouveau à ses services. Il demeure en effet toujours loisible à l'administration de ne pas conclure de nouveau contrat d'agent auxiliaire avec un interprète auquel elle avait précédemment fait appel, et cela quels que soient l'âge de ce dernier et les motifs qui la conduisent à cette décision."
[18] Vt allmärkus 14.
[19] Kohtuasi C-344/04: Rahvusvaheline Lennutranspordi Assotsiatsioon ja teised [2006] EKL I-403, punkt 95.
[20] Kohtuasi C-411/05: Palacios de la Villa [2007] EKL I-8531, punktid 64–67.
[21] Alates 1. maist 2004 kohaldatav versioon.
[22] Vt allmärkus 14.
[23] Vt allmärkus 20.
[24] Vt allmärkus 20.
[25] Vt ülal punkt 27.
